Enese läbikatsumine – Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! 1Pt 5:5b
Pühapäeval, mille teemaks on enese läbikatsumine ja mille evangeelium jutustab meile loo kahest pojast, tähistame koos saarerahva ja selle külalistega Abruka kabeli kolmandat aastapäeva.
Saare väike, aga omaseks saanud teeäärne avatud pühakoda on rajatud mitmete inimeste ja kogukonna ühise koostöö ning pingutuste viljana. Eriti oluline on see, et kui väikesaarel peaksid olemas olema sadam ja muu eluks vajalik taristu, siis kabeli või pühakoja rajamine annab igale paikkonnale ja teelolijatele lisaks midagi veelgi enamat. Suur osa tänaseid kirikulisi on siia saabumiseks võtnud ette teekonna üle mere. Nii on see aga saare ajaloos olnud alati. Just sellepärast, et mereteel võib alati tulla ette ootamatusi, on randadesse läbi aegade kabeleid rajatud.
Keskajal käis Abruka rahvas paatidega Anseküla Maarja kirikus. 14. sajandil valmistati selle kiriku jaoks Gotlandi lubjakivist ristimiskivi. Pärast kirikuhoone hävimist on see viidud hoiule Kuressaare Laurentiuse kirikusse, kus see on nähtavaks märgiks ristimise armust, mis on saanud osaks kunagistele selle saare elanikele. Nüüd saab ristimistalitusi läbi viia päris oma saare pühapaigas.
Kui Anseküla päris oma esimene kirikuõpetaja Henricus Columbinus, kes oli ka Abruka saare hingehoidja, oli enne seda Kuressaare lossi ja garnisoni kaplan, siis Abruka kabeli idee ja teostuse juures on olnud teiste hulgas kaks kaplanit: Ants Tooming Kaitseliidus ja Gustav Kutsar Kaitseväes. Kaitseliidu Saaremaa maleva kaplan on ka Kaarma ja Valjala kihelkonna õpetaja Hannes Nelis.
Nii nagu vanematel on lapsed – nagu näiteks isadel pojad –, on ka igal saarel oma lapsed, kes on kas oma päritolu või muude sidemete kaudu seotud ühe paigaga, kus neid erinevaid inimesi ühendab rahu ja kojujõudmise tunne.
Jeesus on rääkinud mitmel korral loo isast, kellel oli kaks poega. Nendes lugudes kuulus üks nendest oma rahva valitute sekka, kes ei arvanud, et Ristija Johannese või Jeesuse kuulutus puudutaks otseselt neid. Teine poegadest esindas rahva neid liikmeid, kellele ei olnud elus antud häid valikuid ja kes pidid äraelamiseks tegema sageli tööd, mis seadis neid inimeste silmis halba valgusesse. Ühe pere lapsed või saare elanikud võivad olla väga erinevad, aga nad on ometi ühe pere lapsed.
Kui Isa palub Jeesuse poolt jutustatud tähendamissõnas poegadel minna tööle viinamäele, ei langeta kumbki alguses õiget otsust. Esimene seepärast, et ta keeldus isale kuuletumast, ja teine, kes ei pidanud antud lubadust. Siin ei ole tegemist üksnes vastuoluga sõnade ja tegude vahel, vaid kogu meie eluhoiakuga. Küllap need, kes on näinud vaeva Abrukale elama asumisega, oma pere kodukoha taastamise või selle kabeli rajamisega, teavad sellel teekonnal ette tulevaid raskusi. Ikka juhtub nii, et kui sa loodad kellegi peale, ilmneb, et kas tal endal on palju tegemist või vähe tahet, ning loodetud abi siiski ei sünni. Samas teised, kes on esialgu olnud abistamise suhtes skeptilisemad, on osutunud viimselt suureks toeks. Hea algatuse eestvedajad eeldavad, et kui nad ei aja just oma isiklikku asja, vaid soovivad teha midagi kogukonna heaks, siis saavad sellest eeskujust süüdatud ka teised. Enamasti see nii ongi, aga koostööd ja ühise panuse andmist tasub hoida, kuna aeg, mida saame oma vabast tahtest kinkida, on meie elus ainukordne ja taastumatu vara. Raha ja ajalikud väärtused on vaid meile kätte antud vara aseaine – juhuks, kui meil endal ei satu aega üle olema, saame anda oma panuse ühistöösse selle kaudu. Mäletan hästi kogemust USA sõpruskogudusest, kus rahatähtede kõrval oli annetustaldrikul lubadus anda koguduse heaks ühel või teisel määral oma tööaega.
Kui paadi- või laevajuht alustab oma teekonda sihtpunkti, peab ta alati hindama õiget kurssi ja vajadusel seda korrigeerima. Jumala riik tähendab nii kutset meeleparandusele kui ka võimalust oma kurssi korrigeerida. Küllap on paljud saarele tulla soovijad tundnud oma hinges kutset, mis toob neid ikka ja uuesti siia mere taha, mille järgi seatakse oma elu ja muud kohustused. Jumalariigi kutsega on sarnane lugu. Me võime seda kutset edasi lükata, aga lõpuks ei suuda me sellele siiski vastu panna ja kord sellele teele asununa ei jää keegi enam samaks mis enne.
Meil võib olla sellel teekonnal takistusi, kuid me suudame need tavaliselt ületada ja ka Jeesus ei sea meile tema järgimiseks ülejõukäivaid ülesandeid. Võimalus jõukohaseks tööks ja ülesanneteks nii kogukonnas kui ka Issanda viinamäel on antud igaühele, kes selle kutse on saanud.
Viimselt peame tõdema, et paljud asjad inimese elus tunnistavad pigem meie keeldumisest sellest kutsest või selle edasilükkamisest. Ja ometi on meile antud võimalus oma enese läbikatsumiseks. Kristlik usk ei ole midagi muud kui lootmine Jumala kestvale armule Kristuses Jeesuses, kes viib meie juures lõpuni töö, mida on kord alustanud ja mille tunnistusena seisab siinse kabeli uks avatuna kõigile teelistele.
+ Anti Toplaan
Jumalateenistusel osalejad ühispildil Foto: A. Toplaan