Milline oli Saaremaa saksa okupatsiooni ajal?  Nii palju käske, korraldusi, määrusi, teadeandeid ja muid sedalaadi pöördumisi ei olnud saarlane enne näinud ega kuulnud kui 13 kuud ja 24 päeva kestnud Saksa okupatsiooni ajal. Lääne-Eesti saartest omaette kubermang, mille kantselei asus Kuressaares, Kubermangu t 14 (praegu Tallinna t 19). Toimusid rekvireerimised, kohapealsed omavalitsused aeti laiali, mitmed juhtivad tegelased viidi vangilaagrisse. Veneaegne asjaajamise korraldus sakslasi ei huvitanud va maksud, mis tuli ikkagi ära maksta. Keelatud oli suhtlemine Mandri-Eestiga, mis tegi lõpu saarlastele ulgtöödele. Esialgu polnud üle väina lubatud suhelda isegi posti teel, luba saadi alles 1918 juunist, mil hakati postkontorites vastu võtma erakirju.

Uuendused ka:  Gregoriuse kalendrile üleminek 1 oktoobrist sai 13. oktoober. Alates kümnendast eluaastast seati sisse isikutunnistused, foto ja sõrmejäljega varustatud Armeepass. Kolmandana tooks ära raudtee ehituse, millest tsaariajal oli unistatud aastakümneid

Roomassaare sadamast Kuressaarde kulgenud kitsarööpmeline raudtee

Mis toimus samal ajal aga Tallinnas? Meie kõrgeim esinduskogu ehk Maapäev oli 7. oktoobril 1917 A. Piibu ettepanekul asutanud okupeeritud saartega ühenduse pidamiseks komisjoni, kuhu valiti teiste seas A. Piip ja V. Neggo. A. Piip, peaminister, riigivanem ja diplomaat oli aastail 1906–12 õpetaja Kuressaare merekoolis. Saarlane V. Neggo oli tuntud pedagoog,   1917. aasta 28. novembril kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk maapäev end kõrgeimaks võimuks kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus oli esimene suur samm Eesti omariikluse suunas. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased eesotsa Viktor Kingissepaga aga maapäeva laiali ja selle tegevus katkes terveks aastaks

18. veebruaril 1918 alustasid Saksa väed Idarindel suurpealetungi. Samal päeval otsustas Maanõukogu Vanematekogu koosolek Eesti iseseisvuse võimuvaakumi ajal välja kuulutada, pani paika iseseisvusmanifesti alused ja moodustas selle kirjutamiseks komisjoni. 19. veebruar valis Vanematekogu erakorralise kõrgema võimuorgani erivolitustega Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmeteks said Konstantin Konik, K. Päts ja Jüri Vilms. Ning ülesandeks anti neile koordineerida iseseisvumiseks vajalikke samme. Nende kätte läks ka kuni olude normaliseerimiseni kogu riiklik võim. 21. veebruaril 1918 kiitis Maanõukogu Vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti teksti, mis on kollektiivne looming ja tugines varem avaldatud seisukohtadele. V. Neggo võttis osa Eesti Vabariigi iseseisvuse manifesti väljakuulutamise eeltöödes Saksa väed tungisid Eesti mandriossa kahelt poolt, varem okupeeritud saartelt ja maad mööda Põhja –Lätist.

Esimesena, 23. veebruaril 1918 loeti manifest ette Pärnus Endla teatri rõdult, ettelugejaks Maanõukogu liige, advokaat Hugo Kuusner. Viljandis loeti ette 24. veeb, Tallinnas kleebiti see müürilehtedena üles.

Meie ajalooteadmiste hulka kuulub teadmine, et «Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. aastal Tallinnas». Samas otsest «väljakuulutamist» 24. veebruaril pealinnas ei toimunudki. Sündmuse kaasaegne ja hilisem EV riigikohtunik Peeter Kann on kirjutanud: «Minu teada seisis see väljakuulutamine ainult selles, et trükitud «Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele» sai seintele kleebitud ja laiali laotatud. Pidulik väljakuulutamine aktustel, kirikutes jne. pidi sündima 25. veebruaril enne sakslaste Tallinna jõudmist» . Küll on aga 24. veebruari sündmused pealinnas, Päästekomitee tegevus ja selle päevakäsud, Eesti Ajutise Valitsuse moodustamine jms olnud aluseks järgnevatele Eesti riiklust loovatele aktidele ja andsid kohe rõhuasetuse, et just 24. veebruarist sai Eesti Vabariigi sünnipäev.

25. veebruari keskpäeval luges Ajutise Valitsuse vastne peaminister K. Päts manifesti teksti ette Reaalkooli juurde kogunenud rahvahulgale. Sama tehti mitmes kirikus ja koolis. Jumalateenistused toimusid ainult eesti kogudustes, Jaani ja Kaarli kirikus. Saksa koguduste õpetajad ei korraldanud jumalateenistust, ettekäändega, et manifest ei ole tõlgitud saksa keelde. See oli mõistagi otsitud põhjus, sest siinsed baltisakslased ei tahtnud mingist Eesti Vabariigist kuuldagi. Toimus sõjaväeparaad. 25. veeb loeti see veel ette Paides ning 26. veeb Rakveres. Seega esmakordselt ajaloos kuulutati välja Eesti riik, kusjuures aeg oli valitud väga õnnestunult. Eesti riigi loomisega aga kohe siiski tegelema ei saanud hakata, kuna 25. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna, nädalaga okupeeriti kogu Eesti.

Baltisakslasest kunstniku Maximilian Maksolly maal, millel kujutatakse Eesti iseseisvuse proklameerimist 24. veebruaril 1918 Tallinnas, praeguse Eesti Panga ruumides. Kunstnikul valmis maal «Eesti Vabariigi väljakuulutamine» kas 1925. või 1926. aastal. Pilt on ilus. Aga liiga ilus, et olla tõsi. Tegemist on ikkagi kunstniku lennuka fantaasiaga, sest sellist sündmust pole kunagi olnud

3. novembril 1918 alanud Saksamaa Novembrirevolutsioon tõi endaga kaasa okupatsiooni režiimi kokkuvarisemise Eestis. 11. novembril alustas Tallinnas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. Mõni päev hiljem, 16. novembril saabus Kuressaarde sakslaste sidekanaleid pidi Eesti Vabariigi siseministri Johannes Kuke saksakeelne telegramm, millega määrati Ajutise Valitsuse volinikuks Saaremaal 1917. aasta veebruarirevolutsiooni sündmustes silma paistnud Saare maakonna loomaarst Johan Ainson. Telegrammis anti teada tsiviilvalitsuse ülevõtmisest Eesti Ajutise Valitsuse poolt Põhja-Eestis ja saartel, kohustati volinikku hea seisma selle eest, et hoidutaks igasugustest verevalamistest ning anti korraldus mõisate ja valitsusasutuste kaitse alla võtmiseks. Kuna telegramm sattus kõigepealt Saarte komandandi, okupatsioonivõimu esindaja kindral Balcki töölauale, siis palus J. Ainson, et viimane kõiki Saksa ametnikke võimu peatsest ülevõtmisest teavitaks.

Samal päeval jõudsid Saaremaale uut võimu organiseerima ka Ajutise Valitsuse saadikud kapten Johannes Poopuu, kes oli määratud saarte Kaitseliidu ülemaks, ja kirjatoimetaja Evald Saar koos mõne saatjaga

18. novembri õhtupoolikul 1918 võttis Saaremaa maakonnanõukogu delegatsioon Saksa maapealik von Schmelingilt maakonna valitsemise üle. Nagu tolleaegne ajaleht märgib, siis läbirääkimistel käitus okupatsioonivõimu maapealik viisakalt ja vastutulelikult. Erimeelsused tekkisid vaid raudtee osas, sest delegatsioonil polnud volitust sakslastega ostutehingut vormistada.

Järgmisel päeval, 19. novembril 1918 kell 17.00 algas taas kokkutulnud seadusliku Kuressaare linnavolikogu esimene koosolek, et seniste Saksa võimude poolt ametisse nimetatud magistraadi käest asjaajamist üle võtta. Koosoleku avas Ajutise Valitsuse volinik Johan Ainson, kes luges volikogule ette Eesti Maapäeva kirja omavalitsuste tegevuse jätkamise kohta. Seejärel laulsid kõik saalis olijad  koos hümni.

Pidulikum osa seljataga, tuli kohe alustada igapäevaste murede lahendamisega. Volikogu päevakorras oli uue linnavalitsuse valimine, elektrijaama ostmine sakslastelt ja toitlustusküsimused. Probleemseks osutus linnavalitsuse valimine, kuna linnavolinikud olid kutse istungile alles samal päeval kätte saanud. Ilmselt ei viibinud nii mõnedki saadikud sel ajal üldse Saaremaal. Peale lühikesi läbirääkimisi otsustas volikogu siiski valimised läbi viia.

Linnapeaks valiti Ernst Heinrichsen, (Võrumaal Timmo vallas. Rahvuselt oli ta rootslane. Lõpetas Tartus gümnaasiumi. 1889–1894 õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Elas pikka aega Peterburis, oli kunstikoguja ja hipodroomi omanik. Umbes 1909 asus Kuressaarde. 1921. aastast töötas ta vandeadvokaadi abina, 1929. arvati ta advokatuurist välja. Tegeles grafoloogia ja spiritismiga. 1944 sügisel sai ta koduaknast piiludes Vene sõjaväelaselt kuulitabamuse.) Linnavolikogu juhatajaks valiti Oskar Kunstmann, kes juhatas ühtlasi esimest koosolekut. Sellega oli võim linnas saarlaste poolt üle võetud. Reeder ja mitme laeva ("Hiram", "Pauline I", kuunar "Kuressaar" jt.) osanik. Kuressaare Merekooli eksamikomisjoni liige, tegev Kuressaare (saksa) Jahtklubis. hukkus paadiõnnetuse tagajärjel 15. juuni 1919

Oskar Kunstmann juhatas ühtlasi esimest koosolekut.

Maakonna kõrgeim võim ehk Maakonnanõukogu tuli pärast pikka sunnitud vaheaega esimest korda kokku 20. novembril 1918. Kahele päevale planeeritud koosolek toimus endise politseivalitsuse (Saksa komandantuuri) ruumides praegusel aadressil Tallinna tn 19, kus hetkel tegutseb TTÜ meremajanduse keskus. Sündmuse erakordsust arvestades tõmmati tol päeval hoone peaukse kohale Saksa riigilipu kõrvale ka Eesti sini-must-valge, mis aga kindral Balcki käsul J. Ainsoni enda poolt maha võeti. Kui J. Ainson poleks lippu maha võtnud, siis ähvardasid Saksa sõdurid selle maha kiskuda ja jalge alla tallata. Selle vahejuhtumi suhtes avaldas osa koosolekust osavõtnud saarlasi ägedat protesti, mistõttu J. Ainson ähvardas isegi oma volinikuvolitused maha panna. Kuna kogu riigis valitses tol ajal keeruline ja ettearvamatu olukord, siis peeti paremaks igasuguste pikemate plaanide tegemisest ja otsuste vastuvõtmisest hoiduda ning keskenduda rohkem päevakajaliste ja organisatsiooniliste küsimuste arutamisele. Üldine õhkkond oli ärev. Et tegelik jõud oli ikkagi veel sakslaste poolel, siis kutsus nii mõnigi vanem saadik alalhoidlikult võimu mõisnikega jagama. Nooremad saadikud olid seevastu ägedamalt meelestatud ning vanade alalhoidlikkusega nõustuda ei soovinud, mistõttu vanematele saadikutega eriarvamusele jäänud nooremaid mehi peeti kollanokkadeks ja püüti vaikselt korrale kutsuda, et nad jumala pärast oma tormakusega midagi ära ei rikuks.

Tähtsaima ülesandena seisis ees Kaitseliidu organiseerimine, mille relvastamiseks loodeti Saaremaa küladest kokku korjata mitukümmend tuhat vene vintpüssi. Veel käis arutelu koolivõrgu taastamise, raskete toitlusolude, sakslaste sõjavarustusega kaubitsemise jms ümber. Otsekohe tulnuks tööle rakendada maavalitsus, kuid selgus hoopiski, et selle esimees Kirill Kaasik oli sisse andnud lahkumispalve, põhjendades oma sammu liiga kõrge eaga. Ka polnud seniajani Saaremaale jõudnud maavalitsuse abiesimees Mihkel Neps ja sekretär Feodor Kanaval, kes viibisid veel Saksa vangilaagris. Kõigepealt pakuti esimehe kohta rahukohtunik Paul Partsile, kuid viimane keeldus. Lõpuks tegi saadik Mihkel Kommel ettepaneku valida maakonnavalitsuse esimeheks Muhust pärit õigusteaduse üliõpilane Timotheus Grünthal, kes pärast pikka vastupuiklemist nõusse jäi. Eesti vabariigi võimuorganid said saarel lõpuks tööle hakata.    

                                     Timotheus Grünthal

28. novembril 1918 puhkes Vabadussõda. Saaremaa jaoks on olulisem teine sündmus, mis puhkes 1919. aasta veebruaris. Saaremaa mäss, mis tõi välja mitmed vabariigi sünni kitsaskohad. See puhkes teadmatusest, rumalusest ja rasketest majanduslikest oludest tingituna traagiline sündmus Muhu- ja Saaremaal, mille verise mahasurumisega lõppes saarte eraldatus Eesti Vabariigi ülesehitamisel. Tegemist oli Eesti Vabadussõja tagalas toimunud talurahva vastuhakuga valitseva võimu vastu, mida soodustasid saareline eraldatus, puudulik informatsioon riigis valitsevate olude kohta ning probleemid maa ja selle kasutusõigusega, mida oskasid enda kasuks pöörata enamusmeelsed vabariigi vastased. Mässu väliseks tõukeks olid mobilisatsioonid Vabadussõtta. Mässulisi oli kokku ligi 1000. Mässu surusid maha Eesti valitsuse poolt saartele saadetud karistussalklased, kes olid mässulistest üle tänu paremale relvastusele. Mässu mahasurumise käigus langes 81 ja hukati 82 inimest. Mässulised mõrvasid 23 inimest (neist 10 Muhus), kelle hulka kuulusid peamiselt mõisnikud, aga ka nende naised, lapsed ja teenijad.

Saaremaa mässu mahasurumisel olid traagilised tagajärjed

Pärast selle mahasurumist meelsus mõnevõrra muutus, kuid mitte veel kõik ei pidanud Eesti Vabariigi sündi iseenesestmõistetavaks. Näiteks võiks tuua sellesama Kuressaare linnavolikogu. Muuseas Kuressaares enne 1939 aastat oli sakslaste positsioon tugev nii võrreldes teiste Eesti linnadega nii arvukuselt kui ka mõjukuselt. Uue linnavolikogu esimene koosolek toimus keerulistes oludes 13. juunil 1919. Pingeid tekitasid käimasolev Vabadussõda ja Eesti Vabariigi ebakindel olukord, oma osa oli ka volikogukohtade jaotusel. Juba esimesel istungil puhkes konflikt. Tekkisid eriarvamused seoses linnavolinike ametissepühitsemise vandega. Volikogu jagunes kahte leeri: kas vanduda truudust Eesti Vabariigile ja Kuressaare linnale või piisab ainult linnale truuduse vandumisest?

Asi läks koguni nii kaugele, et tööerakondlane Paul Parts pani ette hääletada, kas uus Kuressaare linnavolikogu üldse tunnustab Eesti vabariiki!!! Selle peale teatas veel ametisolev Kuressaare linnapea Ernst Heinrichsen: “Eesti iseseiswuse tunnistamisega pole Kuressaare wolikogul midagi tegemist, see on ainult rahukonwerentsi asi.”

5. juulil 1919 toimunud volikogu teisel istungil lahenes lõpuks ka vande andmise küsimus. Landeswehr’i sõda oli lõppenud ja inimeste meeleolud muutunud. Seekord kirjutati Eesti Ajutise Valitsuse poolt kindlaksmääratud vandetekstile alla. Sellele aitas mõnevõrra kaasa sotsiaaldemokraatide esitatud resolutsioon, mille kohaselt mitteallakirjutanud jäid volikogus hääleõigusest ilma).

Eks suuremaid –väiksemaid selleteemalisi vaidlusi tuli ka hiljem ette, kuid võit Vabadussõjas ja 2. veebruaril 1920. sõlmitud Tartu rahu võimaldasid lõpuks oma riiki üles ehitama hakata.  Eesti Ajutine Valitsus otsustas 12. veebruaril 1919: "Vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruar. esti vabariigi algpäevaks tuleb pidada 24 veebruari 1918, s. o. päeva mil pealinnas kuulutati välja iseseisvus ja mil ka tegelikult läks kõrgeim võim selleks valitud organite (esialgu Päästekomitee, siis ajutise valitsuse) kätte."

Teksti ja piltide valiku autor Saaremaa Muuseumi peavarahoidja Priit Kivi