Täna mil Euroopa mandril on alanud sõda on vabaduse ja iseseisvusel teine tähendus kui kunagi varem pärast Eesti taasiseseisvumist. Eesti taasiseseisvumise aastal sündinud lapsed on eelmisel aastal tähistanud oma 30 juubelit ja ei ole kunagi elanud okupeeritud riigis. Vabadus ei ole iseenesestmõistetavus, vaid kallis vara mida tuleb hoida ja mille eest tänada. Viimselt on vabadus  kingitus kõigeväeliselt Jumalalt, kelle ees seisvad kõik inimesed võrdsetena. Alati siis kui meie tulevik näib ebakindel, maksab hoida kinni Jumala tõotustest.

Johannese evangeeliumi sõnad on uue testamendi tähelepanuväärsemad sõnad vabadusest. Nendega võib võrrelda vaid Pauluse sõnu galaatlastele: ”Vabaduseks on Kristus meid vabastanud” (Gl 5:1).

Algkeeles tähendab vabadust tähistav sõna seda, et me saame minna sinna kuhu me soovime. Ligi 30 aasta vältel oleme harjunud reisima sinna kuhu me soovime ja nooremad kui 30 aastased ei ole tavaliselt kogenud, seda et meie liikumisvabadus oleks piiratud. Viimased kaks aastat on meid õpetanud varuma liikumiseks rohkem aega või pannud arvestama sellega, et liikumine ühest riigist teise ei sõltu alati meie endi tahtest. Mitmed meie endi Eesti inimesed on kogenud sedagi, et nad ei saa reisida mitte üksnes üle piiride, vaid ei saa süüa kodulähedases söögikohast lõunat, juua kohvikus kohvi või külastada mõnda kultuurisündmust, kuna nad on kasutanud oma vabadust end lasta mitte vaktsineerida. Vaba ühiskond on sel juhul otsustanud osa oma liikmete vabadust piirata. Need olukorrad on toonud esile inimeste omadused mida oleme üllatusena märganud nii teiste aga ka enda juures. Loodetavasti ei pea me oma sõnu ja tegusid olude muutus häbeema, aga kui oleme seda endi puhul märganud, on meil võimalik end parandada ja oma vigu tunnistada. Seda eeldab vaba rahvas ka oma valitsejatelt.

Ükski olukord ei ole kunagi nii halb, et see ei võiks minna enam halvemaks ja nii on viimastel kuudel lisandunud meie vabaduse taevasse veel mitu tumedat pilve, mis paneb meid varasemate kogemuste pealel vaatama pilguga, et see võis olla alles tulevaste sündmuste sissejuhatus.

Sageli kuuleme küsimus kellel on ühes või teises olukorras õigus, keda uskuda ja kes räägib tõde ajaloo, tervishoiu või majanduse olukorra kohta?

Tõde ei tähenda evangeeliumis tõepärast teadmist vaid tegelikkust, Jumala reaalsust. Need, kes usuvad Jeesust ja peavad tema sõnu, on saanud tundma Jumala tegelikkust, ja selle tegelikkuse vastuvõtmine ning selles elamine tähendab vabadust. Vaba inimene ei ole sõltumatu Jumalast, vaid ta elab temas ja tema tegelikkuses. See, kes kardab Jumalat ei pea kartma inimesi, kuna viimselt on kogu meelevald temal, kes on inimest armastanud ima elu hinnaga.

Elu ja surma piiri kogemus on midagi mis ei jäta külmaks meist kedagi ka mitta karatunud sõjameest Kaitseliidu ülem, brigaadikindral Riho Ühtegi tunnistas kaitseliidu peakaplani ametiise seadmisel teisipäeval kirikutäie rahva ees, et neid hetki olnud palju, kus ta on  ühel või teisel moel kirikusse sattunud. See on onud tema sõnul hea koht mõtisklemiseks ja rahu tundmiseks. Kuid see ei teinud temast  veel seda inimest, kes oleks langetanud otsuse saada kristlaseks.

Sellest kuidas juhtus, et ta selleks  sai alles 40. aastates tõi ta kolm näidet millest esimest märgins ka siinkohal:

Kord Afganistanis ühe lahingu käigus sai surmavalt haavata üks Briti sõdur ja me ei saanud teda päästa. Oli arteriaalne verejooks ja seal ei olnud enam midagi teha. Ja me seisime sisuliselt kasutult kõrval ja me nägime, kuidas elu lahkus kehast, kuidas ta hoidis sellest kinni, kuni selle hetkeni, kui kaplan suutis oma talitused toime panna, ära teha. Siis tuli sõduri näole rahu ja tema eluküünal kustus. See oli tegelikult väga vapustav vaatepilt.

Kaplanid on vaimulikud kes on koos sõduritega kaevaikus kus enne lahingu algust usaldavad kõik end Jumala kätte. Jeesuse järgi ei ole suurim see kes inimeste üle valitseb ja nende asjade üle otsustab, vaid see, kes teenib. Oleme täna olukorras kus üks meie naaberrahvas vajab meie abi suurriigi agressiooni vastu. Ukraina ei ole selles võitluses üksinda, nagu ka meie ei ole enam üksinda. Sõdu ei võideta raha ja ülekaaluga vaid vaba tahte ja armastusega nende vastu keda asutakse kaitsema. Meie ise ei saa aidata kõiki inimesi aga ma me igaüks aidata vähemalt ühte inimest kellele saame ulata oma abikäe. Seda abi võib vaja minna järgnevate päevade nädalate ja kuude keskel.

Tõele silma vaatamine on vabastav kogemus. See asetab inimesed ja nähtused alati õigetesse proportsioonidesse. Inimesele, kes on elanud oma elu vales ja pettuses, on tõe kohtamine vältimatu samm vabaduse suunas. Ajalugu tunnistab, et see töötab ka totalitaarsete reziimide hajumise põhjustena. Valele rajatud hoone ei jää püsima.

Inimest orjastab patt. See mehest vägevam jõud, mis paneb rahuarmastavat inimest kätt rusikaisse tõmbama, teeb õiglust igatsevast töökohal alamate kiusajaks või kodus oma pere terroriseeriaks, ahvatleb aususest lugupidavat pettusele ja paneb riigijuhte himustama oma territooriumit laiendama naabrite arvel.

See kes märkab midagi sellist tegevat, ei saa olla täiesti vaba. Pojal on kogu meelevald vabastada meid patu orjusest. Seda meelevalda kasutab ta oma sõna kaudu. See on armu ja andeksandmise sõna. Igaüks, kes selle sõna peale loodab, saab oma patud andeks.

Nii on siis tõega kohtumine samm valgusesse. Jeesusega kohtumine on samm vabadusse. Se töötab ka seal, kus usu ja sõnavabadus on piiratud ja tõde müüakse turu hinnaga sellele, kes rohkem pakub. Me leiame tõe ja vabaduse Jeesuse sõnadest. Alles temas mõistame vabaduse tegelikku tähendust mis vabastab meid armastama ligimest ja isamaad.

Eestile on Jumal andnud omal ajal julgust vabaduse eest võidelnutele ja kinkinud tarkust otsustajatele. Jumala arm, otsustajate arukus, kangelaste võitlusvalmidus ja rahva armastus oma maa vastu on garanteerinud meile iseseisvuse.  Peapiiskop Urmas Viilma on oma tänasest kõnes öelnud:

Eriskummalisel ajastul, mil inimlik uhkus ja kadedus on asetanud kristlikud vennad teineteisele poole rindejoont, tuleb hüüda Jumalat appi ja paluda Temalt rahu“.

Meie päevade raskuste keskel kuuleme Jumala julgustavat tõotust. ”Minu mõtted on rahu mõtted mitte hävingu mõtted: mina annan teile tuleviku ja lootuse.”