Kristlus hõlmab oma olemuses tervet inimese elu. Kristliku kiriku ülesandeks on kutsuda ja hoida inimesi käima Jeesuse jalajälgedes, kelle hulka kuuluvad ka erinevate ametite ja ühiskondlike rühmade liikmed. Kirik peaks leidma loomuliku tee kõigi kaasaja inimeste ellu. Kui Jeesus tuli pühapäeva evangeeliumis kirjeldatud viisil inimeste argiellu, jagades nende muret ja neid aidates, pühitses ta iga töö ja eluülesande. Üks luterliku kiriku alusarusaamu on, et iga aus töö mis on seotud kutsumusega on ühtlasi Jumala teenimine.

Evangeelium räägib edasi, et Jeesus kutsus mõningaid, nendest keda ta kohtas, enda töösse. Kõik, kes said Jeesuselt abi, said tema tunnistajateks, aga kõiki neid ta ei kutsunud apostliteks ehk uutmoodi kalamehe ametisse. Kõigist kes Tema ees seisid ja tõusid uuenenuna ei räägita, et nad oleksid oma paadid kaldale tõmmates jätnud kõik maha ja järgnenud talle. Nii on ka praegu. Jeesus vajab oma töö tegijaid, ehk kiriku ametikandjaid, kogu aeg. Lugu Siimon Peetruse apostliks kutsumisest on samas lugu kirikliku ameti sünnist. Jeesus jagas oma tööd ja ülesandeid nendega keda ta kustus end järgima.

Galilea järv oli kohalike inimeste suus meri, Jordani alamjooksul oli surnumeri või soolajärv kus ei olnud elu. On tähelepanuväärne, et Galilea järv mille kaldad olid toona tihedamini asustatud paik Iisralis ja mis andis oma kalarohkusega elatist paljudele peredele sai Jeesuse tegevuse kaudu ka tõeliseks eluveeks. Jeesuse käsk heita oma võrgud keset päeva sügavale kohale oli täielikus vastuolus kalameeste kogemuse ja ametioskustega. Järvest ei saa saaki muul ajal kui öösel ja madalast veest. Kui kalamehed ei saanud aga ka öösel midagi kuivõrd kummalisena võis neile tunduda puussepast õpetaja soovitus heita võrgud päeval kohta mida kus saagi saamine oli kõige ebatõenäolisem. Ja ometi said nad suure saagi, nii, et nende võrgud rebenesid ja nad pidid oma kaaslasedki appi kutsuma.

Tavalises olukorras ei ole meil saaki või vahendid piisavalt. Alati jääb millestki veidi puudu ja tundub nagu meile endalegi ei piisa saadud saagist. Kui puutume kokku Jumala õnnistusega ehk Messia ligioluga näeme sellist saaki mille üle võime rõõmustada ja mida saame ka teistega jagada. Selles maailmas jagades saaki kaotatakse ka elusid, Jeesuse ligiolus jagatakse seda mida tema annab teisega ja ka siis kui meil ei ole selle maailma mõõdupuude järgi piisavalt on meil alati seda mida jagada…

Jeesuse töös ja kutsumises oli ja jääb siiski sarnaseks teiste inimestega, keda Jeesus on samuti kutsunud. Ka kirikuõpetaja on ainult inimene. Peetrus, tajudes Jeesuse kutset, ütleb: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ See tunnistus on kindlasti tänase evangeeliumi üks kõrghetki. Peetrus on teadaolevalt esimene inimene kes põlvitab Jeesuse ees. Selles olukorras peavad mingil hetkel olema kõik, isegi tema vastased. Seni kuni vaatame teiste inimeste peale jääb meil alati õigust üle kui vaatama aga Jumala peale oleme nagu prohvet Jesaja kes Jumala nähes ütles: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Sellise kohtumise hetkel tunnistab inimene Jumala Issandaks… (teadmine ja kogemus)

Oluline asi on seegi, et need kalad mida nad Jeesuse sõna kohaselt püüdsid kuulusid Jeesusele, mitte Peetrusele. Kui endised kalamehed kutsutakse oma uude ametisse siis inimeste kalastamine tekitab kuulajate kõrvus kahetisi tundeid. Kiriku ja koguduse töös tuleb alati silmas pidada et need inimesed kes sellesse kuuluvad ei kuulu niivõrd kirikule või kogudusele kui Kristusele. Seda tõsiasja peavad ka kutsutud töötegijad arvestama.

Kui üks kirikuõpetaja pidas oma viimase ametisoleku aja jutluse kasutas ta võrdluses Peetruse saadud suur kalasaaki ja võrdles oma tööpäeva lõpetanud luterlikku vaimulikku kalastajaga Johannese evangeeliumist, kes sõuab tühja paadiga igaviku rannale kui ülestõusnud Jeesus teda selleks kutsub, vaatamata sellele, et on varem palju vaeva näinud. Kalasaagist saab kalastaja osa aga alles valgustatud vastasrannalt, kus Kristus oma valguses neid talle pakub. See töö mida tehakse Issanda viinamäel ja tema vetel on tema mitte meie töö. Uus ülesanne ja töö ei lähtunud Peetruse isikuomadustest, suurest kõneannist või laitmatust vaimulikust teenistusest. Pigem on põhjust küsida kas ta täitis Jeesuselt saadud ülesannet hoolega? Siimon Peetrus on vaid üks lüli Issanda tunnistajate ketis. Kirikul on vaid üks Issand, kes on oma koguduse ja kiriku juht. Ometi kuulub kuulutus ja misjonitöö selles kõigile tema kutsutuile. Tänane lugu on tunnistus ka sellest, et seal kus evangeeliumi ehedalt kuulutatakse sünnib jätkuvalt imesid ja tuleb esile muutusi.

Peetruse suur kalasaak kujutab päris hästi ka kiriku misjoniülesannet. Selles mõttes on Peetrus näiteks ükskõik kellest meie hulgast. Kui kalameestele tavaliselt meeldib rääkida mitmeid kalajutte, siis Issanda kutses võib need jätta kõrvale. Koguduse ja selle üksiku liikme ülesanne on pühenduda ja anduda Issanda ülesandele ja kõnelda üha uuesti sõnumit ülestõusnud Kristusest.

Kui inimene puutub kokku Jumala sõnaga ja seeläbi Kristuse endaga, hakkab ta nägema ka oma süüd Jumala ees. Näeb seda kui kaugel ta on sellest tegelikkusest mida ta omaks siis kui ta käiks oma teed koos Jumalaga. Oma patususe teadvustamine ja selle tunnistamine tähendab ühtlasi meie vajadust usaldada end üha uuesti Issanda kätte. Laulik ütleb: „Issand uuri mind ja tunne ära mu süda!“

Inimestena oma tööd tehes on meil vahetevahel tunne, et teeme midagi mis on kasutu. Meie pingutustele ei järge soovitud tulemust. Öösel peaks magama mitte tegema tööd. Kui oled öö otsa üleval olnud ei tule ka järgmise päeva tegemistest enam midagi välja. Ometi panevad meie kohustused teinekord une unustama.

Ülestõusnud Issanda poolt antud käsk tähendab ka riski võtmist ehk tavapärastest mallidest ja harjunud töödest tegemistest väljumist ja millegi täiesti testmoodi tegemist. Suur kalasaak ootas kohas kust professionaalsed kalamehed oskasid seda kõige vähem oodata. Ehk meil tuleb teinekord unustada oma professionaalsus ja kuulata Issanda sõna. Peetrus otsustas riskida ja seda sõna kuulda võtta.

Jeesuse järgijatele ei ole tõotatud elu siidpatjadel, pigem vastupidi. Peetruse endagi edaspidine elu lõppes martüüriumi ehk veretunnistamisega. Kirik ei ole oma liikmete maise õnne tagaja. Kiriku sõnumisse kuulub nii rist kui sõnum: „Ära karda!“