Rm 8: 18

Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.

Uues Testamendis peetakse kannatust peaaegu nagu iseenesest mõistetavaks tõsiasjaks. Sellisena on see olnud ja on täna paljudes maailma paikades see tegelikkus kristlastele, kes võivad kohata enda puhul usulist vaenu mille kohta ütleb Jeesus oma mäejutluses: „Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik”. (Mt 5: 10) Palju sõltub ka vaatenurgast. Apostel Pauluse sõnul  ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval nii. Paulus peab siin silmas seda päeva, kui Kristus tuleb tagasi ja teeb kõik uueks. „Kui Kristus, meie elu, saab avalikuks, siis saame ka meie koos temaga avalikuks kirkuses“. (Kl 3:4) Seda päeva ei oota mitte ainult meie, vaid kogu loodu. Loodu ei ole nüüd enam samasugune kui Jumala loomistöö algus, kuna ta on alistatud kaduvusele ja selles on tegevad hävingu jõud.

See on pattulangemise tulemus ja aset leidnud allutaja tahtest. Paulus viitab siin Aadama langemisele, mille tulemusena sai maa tema üleastumise pärast neetud kasvatades talle sellest ajast kibuvitsu ja ohakaid. Kuna loodu ahistus on inimeste süü tulemus, on ka loodu tulevik seotud inimest päästega. Allutaja osas on Jumal. Kui inimene langes pattu sai kohtumõistmisest osa ka ülejäänud loodu mis tähendab, et meie otsustel ja tegudel on seos nii meie vahetu keskkonna kui laiema piirkonna elukvaliteediga. Ükskõiksus ja hoolimatus teise inimese või oma elukeskkonna vastu ei seisne mitte ainult diktaatorite soovist alistada teisi rahvaid ja maid või kahjustada nende elukvaliteeti vaid ka igast metsa alla poetatud prügikotist või teisele öeldud halvustavast sõnast. Nii ei lasu vastutus mitte ainult suurematel pahategijatel, vaid ka igaühel meist, kes võime mõnikord käituda teiste suhtes hoolimatult.

Nii ei ole inimtegevuse tulemusena tehtud ainult head vaid on sajandite jooksul rajutud üleliigselt metsi, hävitatud erinevaid liike ja reostatud vesikondi. Venemaa agressioon Ukrainas tuletab meile ja maailmalel vaid valusalt meelde, et enda teisest paremaks pidamine ja teise alistamise soov ei ole jäänud minevikku, vaid võib teatud oludes ajaloos uuesti ilmneda, aga mille algpõhjus on inimese pattulangemine ja oma eksimuste õigustamine.

Jumal on siiski juba alguses otsustanud muuta oma loomistööd, nii inimest kui maailma endiseks. Siis loob Jumal uue taeva ja uue maa, kus elab õigus. Seda päeva ootab loodu igatsedes. Paulus ütleb, et seni ägab kogu loodu üheskoos sünnitusvaludes tänini. See on selline teadmine, mida meile ei saa anda meie haridus ega selgitada teadus, vaid see on info mida saab anda üksnes Jumal, kui tema Sõna avab meile vaatenurki olemasolu varjatud seostega.

Aga mitte üksnes loodus ei äga maailma kurjuse surutise all. Ka meie kristlastena ägame, kuigi oleme Jumala lapsed, kes me oleme saanud Vaimu esmaanni. Esmaand tähendab lõikuse esimest vilja, mida esmalt toodi tänuohvriks Jumalale. Kui see asetati altarile, oli see tunnistuseks sellest, et põllul oli valminud uus lõikus. Püha Vaim on Jumala riigi küpse lõikuse esimene vili. Lõikust ennast me veel ei näe, aga Vaim tunnistab, et see on olemas. Jumala riik on lähedal. Aga me oleme päästetud lootuses. Kuigi me oleme päästetud, ootame me siiski veel oma ihu lunastust. Meie lapseõigus ei saa nähtavaks ega tegelikkuseks enne kui sellel päeval, mil Kristus ilmub oma aus. Siis teostub meie ihu lunastus. Meid ei lunastata mitte meie ihust, vaid meie ihu on hõlmatud päästesündmusesse. See pääseb vabaks patu ja surma seadusest.