1 Kr 13: 4-10

Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople,  ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha,  tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.  Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.  Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused - need kõrvaldatakse, olgu keeled - need vaibuvad, olgu tunnetus - see lõpeb ära.  Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame,  aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.

Apostel Paulus kirjutab sellest mis on armastus. Armastus ei ole niivõrd tunne, emotsioon või meie teatud viisil mõeldud mõtted. See on pigem otsus või hoiak mis väljendub meie tegudes. See muudab armastuse üheltpoolt raskeaks, aga teisest küljest ka kergemaks. Raskemaks selles mõttes, et selleks ei piisa, kui tunneme sooje või positiivseid mõtteid. Tegutsema peaks nii, et meie armastus saab nähtavaks ja paistaks välja. Kergemaks selles mõttes, et selleks me ei pea tingimata omama häid a positiivseid mõtteid, kuna selleks ei ole me kogu aeg suutelised. Piisab kui tegutseme armastusväärselt.

Tänasel pühapäeval loetakse paljudes kogudustest armastuse ülemlaulu. Kui üks kirikuõpetaja palus oma koguduses seda pühapäeval vabatahtlikul ette lugeda, helistas see inimene mõne aja pärast tagas ja tunnistas, et ta ei saa seda teha. Kui siis pastor küsis miks, ütles mees: „Mina ei suuda nõnda armastada, kuidas ma saaksin seda siis inimeste kuuldes lugeda?“ See inimene oli enda vastu aus. Me peame tõesti endale tunnistama, et me ei ole armastanud inimesi ja Jumalat nii nagu peaksime. Vastupidi oleme võib olla teinud isegi neile halba või jätnud tegemata head, millest on meil, kui selle mõtlema hakkame, väga kahju.

Peatselt algab kirikus paastuaeg, mil järgmine mõttes ja vaimus Jeesuse armastuse ohvriteed. Tema käis seda teed meie asemel. Kui keegi on näinud kõrvalt oma lähedase haigust või kannatust, sooviks me südamest , kui me armastame, seda kannatust tema eest võimalusel ise kanda. Kristus tegi seda meie eest. Tema kannatas ja võttis enda peale meie süükoorma kuni surmani. Tema armastas ja armastab meid ja igat inimeste sellise armastusega, millest Paulus tunnistab.

Kristuse armastus on viinud teda Kolgata ristile. Ta nõustus sellega, et meie saaksime andeks oma eksimused ja pääseksime. Tema võttis enda kanda meie karistuse, et meie võiksime olla vabad. See et tänase pühapäeva tunnistus räägib Kristuse armastusest ei tähenda, et meie ei peaks armastama. Kristus on asunud oma Püha Vaimu kaudu elama meie südamesse, soovib ta meis ja meie kaudu osutada armastust mis lähtub temast ja millest apostel tunnistab.

Millisel kujul või moel on ta meisse oma eluaseme teinud ei ilmne selles, kui palju on meil teadmisi või armuande, mida tänapäevani hinnatase ja mida me saame kasutada koguduse ühiseks kasuks. See ilmneb selles, kas me armastame nii ,et see saab meie elus nähtavaks tunnistuseks.

Ristija Johannes tunnistas, et Jeesus, kellel ta on kutsutud teevalmistajaks peab kasvama, ja tema peab kahanema. Kui Kristus saab meis suuremaks, saab ta meie kaudu rohkem esile tulla. Evangeelium on sõnum Jumala armastusest. Tema on teinud kõik selleks, et meie võiksime võtta selle kingina vastu. Julgustagem nii ennast kui teisi püsima evangeeliumi tões, seda kuulama ja seda rohkem tundma õppida. Tema, kes on asunud meie sisse elama saab meid hoida ja meie kaudu tuua esile elu.