Jumala rahva koduigatsus

„Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!” (2Kr 5:17)

Ülestõusmisaja neljas pühapäev kannab ladinakeelset nime Jubilate – „Hõisake”. Selle aluseks on pühapäeva vanakiriklik algussalm (vrd Ps 66:1j): „Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa, halleluuja. Ülistage mängides Tema nime au, halleluuja. Andke Temale au ja kiitust, halleluuja, halleluuja, halleluuja.”

Täna kirikutes loetavaid pühakirjatekste ühendavateks mõisteteks võiksidki olla ustavus ja püsivus, milleks Jumal oma rahvast manitseb ning mille aluseks on Jumala enda ustavus, püsivus ja arm. Meie ustavus Jumalale teostub Kristusele järgnemises ja Temaga üheks saamises, oma varasema elu ümberhindamises ning kannatuste, teotuste ja isegi võimaliku surma talumise hinnaga. See väljendub Kristusest tunnistuse andmises Talle meelepärase jumalateenistuse ja heategemise kaudu.

Kristlikku kogudusse kuuluja ei pea Jumalaga lepituse leidmiseks tooma erakordseid ohvreid, vaid saab uskuda, et Kristuses on meie eest suurim ohver juba toodud. Kui me seda usume, arvab Jumal meid selle usu alusel õigeks. Jumala omaks või lapseks saamise tunneb ära ka meie vaimu järgi, mis toob elus esile muutuse ning paneb meid elama ja tegutsema ligimese heaks. On tõsi, et iga uus, olgu või raske kogemus muudab meie seni valitud elusuunda.

Vaimulikus elus tuleb neil, kes on hakanud Kristusesse uskuma, olla valmis koos Temaga ka „leerist” ehk senisest elukorraldusest ja arusaamadest välja minema, jättes kõik vana seljataha ning kartmata sellega seotud katsumusi. Tavaliselt me seda ise teha ei soovi, kuid erinevad olukorrad võivad meid selleks sundida, raputades meid lahti varasemast ja istutades uude olukorda. Meid kõiki paneb muretsema see, kuidas vägivald ja jõu kasutamine maailmas ringi käivad. Kellegi otsuse tulemusena lõigatakse läbi miljoneid elusid, mis on vaevalt saanud alguse ega ole jõudnud oma elu eesmärgini. Selleks, et seista vastu ümbritsevale ega lasta endal sellega kaasa minna, tuleb meil leida tasakaalupunkt, millele toetudes ei paneks ükski väline sündmus meid lootust kaotama, vaid sunniks otsima kindlat alust.

Apostel Paulus õpetab, et teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus (1Kr 3:11). Paljusid asju saame oma elus teha õigel ajal. Hiljem on neid küll võimalik parandada, kuid alguses rajatud kindel alus on edaspidi määrava tähendusega. Kahekümne aasta eest, kui perega uude kodusse kolisime, rajasin vundamendi kasvuhoonele, mis vajab nüüd parandamist. Kaaludes uue rajamist või vana taastamist, langetasid otsuse viimase kasuks. Seda tööd ette võttes olen korduvalt mõelnud, miks ma ei näinud toona ette seda, millega täna pean vaeva nägema – oleksin võinud ju teha korralikumat eeltööd juba aastate eest. Kõike ei ole meil võimalik ette näha ja oluline on, et annaksime sel hetkel endast parima. Kui Jumal näitab meile meie varem tehtud vigu, siis annab Ta meile ka täna jõu ja võimaluse neid parandada. Üks on kindel: meie vaimulikus elus ei saa Kristuses rajatud alust miski muu asendada. Kui meil seda alust veel elus ei ole, siis on täna kätte jõudnud hetk, mil võime paluda: „Issand, aita mul rajada oma elule alus, mis ei kõigu. Tule ja ole ise minu elu vundamendiks, kellele võin toetuda nii elus kui ka oma surmatunnil.”

Mitte keegi ei saa elada uut elu Kristuses, jäädes samal ajal oma endise eluviisi, uskumuste ja valikute juurde. Sageli tähendab see paraku ka mittemõistmist seniste sõprade poolt või hüljatuks jäämist ühiskondades, kus on kinnistunud kindel usk või maailmavaade, mille muutmisele ei vaadata hea pilguga. Eesti on üks vabamaid riike ka usuvabaduse seisukohalt ning meil ei tohiks olla mingeid takistusi uskuda ja järgida seda, mida meie süda soovib tundma õppida.

Kristlane ei ela enam iseenesele, kuna ta on surnud isekale elule. Nõnda nagu Kristus ei elanud iseenesele, vaid ohverdas oma elu teiste heaks, niisamuti tuleb teha Kristusega ühendatul ja Temasse uskujal. See tähendab üleskutset omakasupüüdmatuks eluks. Nõnda nagu Kristuse surm ja ülestõusmine on lahutamatu tervik, nii tohib ka kristlane surra ja surnuist tõusta koos Kristusega, kes on tema eest surnud ja üles tõusnud.

Need, kes on mõistnud Kristuses ilmunud ja teostunud Jumala armu suurust, ei saa teisiti, kui lasta kogu oma elul muutuda ja saada Jumalale meelepäraseks kiitusohvriks – Tema nime tunnistavate huulte viljaks.

 
+ Anti Toplaan