Eelmise aasta suvel tähistasid Tunne ja Mari-Ann Tallinna Jaani kiirkus oma juubeleid ja 30 abielu aastapäeva.

Mari-Ann on varem ajakirjanduse vahendusel öelnud, et  neid hoiavad koos ühine töö ja eesmärk ning armastus. "Jumala arm on olnud see, et oleme suutnud koos raskustest läbi tulla. Meil on tõesti õige klapp, mis kahe inimese vahel olema peab. Eks kõigil on üles-alla aegu, kuid armastus aitab alati kõigest läbi tulla."

Nii Mari-Ann kui ka Tunne on siiani väga aktiivsed – esimene on Viimsi volikogu liige, teine veab igal reedel Raadio 7 saadet, kus arutleb maailmaasjade ja poliitika üle.

2014 aastal, mille kevadel okupeeris Venemaa Krimmi poolsaare on Tunne ja Mari-Ann Kelam andnud intervjuu ajaleht Eesti Kirik toimetajale Piret Riimile.

Selles usutluses on Tunne öelnud, et tema ema Marje Sink oli kirikumuusik, isa Peeter Sink vabakoguduse ja hiljem luteri vaimulik, kes tegeles noortemisjoniga ning esindas Eestis rahvusvahelist misjoniorganisatsiooni. Väike Tunne kuulis külla tulnud tädidelt-onudelt tihti, et küllap temast tulevikus jutlustaja kasvab. «Minus tekitas see protesti: ma pole isa koopia, tahan enda üle ise otsustada!
Olulise mõjuga oli mulle näiteks isa lähedane sõber, legendaarne pastor Harri Haamer, kel oli seljataga kaheksa aastat sunnitööd. Väga veenev oli tema kinnitus, et ka kõige äärmuslikumates ja ebainimlikumates tingimustes on võimalik oma põhimõtetele ja väärtustele truuks jääda ning neid kasutada.»
Juba Tunne lapsepõlvekodu oli avatud erinevate usutunnistustega kristlastele. Palju reisinud poliitik oskab hinnata nähtust nagu Eesti Kirikute Nõukogu, milletaolist paljudes riikides pole: «Ühise töö käigus kaovad eelarvamused ja selgub, et iga kirik on vajalik teatud kategooria inimeste jaoks. Ükski kirik pole tähtsusetu!»

Mari-Ann arvab, et kirikuskäimist ei pea võtma väga raske ülesandena: «Tulemusi tekib, kui natukenegi vaeva näha! Näiteks leerikursus on hea avama inimeste meeli ära tundma, millist abi kirikust saab ja kuidas omakorda teisi selle kaudu aidata – need asjad käivad koos.»

Mari-Ann arvab end väga tõsiselt võtvat Jee­suse kõige tähtsamat käsku: armasta Jumalat ja ligimest nagu iseennast. «See ongi parema elu võti: et sa näiteks ei vihastaks pidevalt kellegi peale, vaid hoopis mõtleks, milles on probleem, ja palvetaks olukorra eest. Halvad mõtted rikuvad nii palju ära! Olen väga palju abi saanud sellest, et veidi palvetada oskan …»
Tunne on kogenud nii Eestis kui ka kaugemal Euroopas, et inimene kannatab kõikjal vaikset ängi ning töö- ja peresuhted on pahatihti segamini: «Pole, mis annaks elule sihi, kohustaks millekski, paneks inimsuhted paika. Austa oma isa ja ema, hoolitse oma laste eest, väärtusta sinule kingitud ainulaadset elu, ole ligimese vastu heasoovlik – need põhimõtted, mis on ka kaasaegsete inimõiguste alus, on ju pärit kristlusest.