Lk: 2: 22-33

Evangelist Luukas on talletanud tänase pühapäeva evangeeliumis hetke, mille puhul võime eristada õndsusloolise hetke, kus Jumala poolt Iisraeliga sõlmitudivana leping muutub uueks lepinguks. Õiglase Siimeoni ja püha perekonna kohtumisse pühakojas on kätketud muutuste seeme, mis muudab kogu inimkonna suunda. Vana leping oli seotud Iisraeli rahva ja talle tõotatud maaga. Pääste ja valgus, kellest Siimeon tunnistab, puudutab tervet maailma.

Nii tunnistab evangeelium vana ja uue kohtumisest. Siimeon on juba vana mees, kes esindab vana lepingut. Jeesus on alles väike laps, kes on sündinud inimesena selleks, et sõlmida uus leping. Vaga Siimeon on tegelikult prohvet ja valvur. Tulles Vaimu ajel pühakotta ja kohates seal Jeesust ja tema vanemaid, võis ta minna nüüd pikast ootamisest puhkama, samal kombel, nagu valvur kui hommiku koites.

Piiblist võime lugeda järjestikustest prohvetitest, kellest igaüks ennustas tuleva Messia kohta, pidades ülal inimeste usku Jumala tõotustesse. Nüüd on jõudnud kätte aeg kus otsekui teatepulk antakse ühelt sugupõlvelt teisele.

Kristlik kirik sündis paarituhande aasta eest Lähis-Ida kreeka-rooma kultuuri keskkonnas. Piiblist võime lugeda kiriku sündimisest Püha Vaimu väljavalmise päeval ehk nelipühal ja selle levimisest Vahemere äärsetesse linnadesse. Kirik kasvas suuresti usutunnistajatest märtrite vere ja algkoguduse liikmete halastustöö mõjul. Toona elanud kristlastel oli tugevusi mis pidasid vastu ka kannatuse ja tagakiusu surve all. Üheks olulisemaks oli nõrgemate eest hoolitsemine. Koguduste ja hilisemate kloostrite ja kirikute juurde rajati nii näljaste inimeste söötmise kui haigete eest hoolitsemise kohad. Eestis nimetati neid keskajal seekideks.

Kuressaarde Kudjape kalmistul puhkab oma viimset und endine vaimulik ja arst Johann Wilhelm Ludwig Luce. Sündides 1750 enneaegse lapsena Saksamaal postmeistri perekonnas vaevasid teda lapsepõlves mitmesugused terviseprobleemid, mis olid vastuolus tema äärmiselt elava vaimuga. Andekat poissi märgati varakult, mistõttu tal õnnestus õppima asuda Halberstadt`i toomkooli. Vanemate õhutusel jätkas ta õpinguid teoloogia erialal Göttingen`i ja Helmstedt`i ülikoolis.

Ajendatuna soovist veidi maailmas ringi vaadata, ütles ta ära mitmest heast tööpakkumisest Saksamaal ning tuli sügisel 1781 hoopis Saaremaale Rootsikülla (Rotziküll) kapten Otto Woldemar von Stackelberg`i lastele koduõpetajaks. Õigupoolest ei olnud tal kavatsust siia pikamaks jääda, ent läks teisiti. Talle tehti mitmeid ettepanekuid võtta vastu kirikuõpetajakoht. Kaheldes oma sobivuses jäi Luce suisa haigeks, kuid võttis teisel pakkumisel siiski enda peale Püha koguduse juhtimise (1783-1785 ). Mõni aasta hiljem suri Luce abikaasa. Kuna naise surm oli tingitud arstiabi vähesest kättesaadavusest Saaremaal, läks Luce uuesti Saksamaale ning õppis seal Göttingen`i ja Erfurdi ülikoolis meditsiini (1789–92). Arstieksami sooritas ta Peterburis 1801. Asudes elama Kuressaarde, kus algul oli tema hoole all linna apteek, hiljem sai temast aga koolide inspektor (1804–20). Luce algatusel rajati  Tori laiule haigla, kus ta oli nii kuraatoriks kui arst. Oma pika elu lõpu veetis ta Kaarmal, kus ta 1842 suri. Luce on maetud Kuressaarde Kudjape kalmistule.

Kristliku halastuse eeskujuks on läbi aegade olnud Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest, kes on Jeesuse enda võrkuju, kes on meid lootusetus olukorras olijaid märganud, aidanud ja meie haavade ees hoolitsenud, tehes seda oma enda elu hinnaga.

Evangelist Luukas tunnistab, et Jumal valib ja päästab selle maailma silmis halvaks pandud ja väikesed. Kristalsed, nagu ka juudid, on alati hinnanut töö tegemist. Kristlased pidasid end mitte isandateks, vaid teenijateks. Kreeklased ja roomlased jätsid teatavasti meeleldi raskemad tööd orjadele.

Tolleaegses maailmas oli tärkava kristluse kõrval olemas väga mitmesuguseid uskumusi, müsteeriume ja filosoofiaid. Olemas oli erinevaid pääste kuulutajaid ja valguse lapsi. Ajalugu tunnistab siiski, et siirdudes antiigist keskaega, mitte üksnes kristlus ei arenenud suureks vaid temast kujunes suurim usuline nähtus ja liikumine. Keskajal oli umbes tuhandeaastane periood, mil erinevad valitsejad ja riigid tõusid ja langesid. Keskaeg märgib ka aeg mil Euroopast sai kristlik manner. Siinsed Balti mere ja Soome lahe äärsed rahvad olid ühed nende hulgast, kelle kohta Siimeon ütleb, et ilmunud Jumala valgus Jeesuses saab ilmutuseks paganaile.

Selle üle on küll palju vaieldud, kuid tõsiasi on see, et kui tänase Eesti aladel kinnistus kristlik usk ja õpetus, saime osaks läänelikust kultuuri- ja komberuumist. Vaatamata selle, et see areng ei olnud kõiges veatu, saame küllap nõustuda sellega, et Siimeoni sõnad on saanud tõeks ka meie rahva juures ja meile on paistnud valgus. Nii nagu põld, mis ilma harimata hakkab kasvatama vilja asemel ohakaid, ei ole meie rahva vaimne olukord kiita. Kui mingil ajal ajaloos võis öelda, et paganlikud ohvrikünkad ja ebajumalad on saanud ajalooks, siis samad ilmingud tulevad ikka tagasi aga uues kuues.

Sellel nädalal algas Eesti raamatu 500 juubeliaasta mille aluseks on teadmine, et 8. novembril 1525 kirjutas Lübecki toomdekaan Johannes Brandes oma päevaraamatusse, et „raad on pannud aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti Liivimaa-, läti- ja eestikeelseid missaraamatuid, et [neid] ei saaks viia laevale, et [nad] ei nakataks ristiusus veel harimata rahvast“. Rae tahtmine oli need raamatud Lübecki turuplatsil avalikult ära põletada.

Esimese eestikeelse jumalateenistuse korra hävimine veel enne kui selle järgi said siinmail jumalateenistus pidada ei saanud takistada reformatsiooni jõudmist Eesti ja Liivimaale. Juba 1535 aastal koostasid Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koell katekismuse mille Simon Wanradt tõlkis eesti keelde. Raamatut trükiti 1500 eksemplari 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas.

Jumala sõna saab elavaks siis kui seda õpetada ja jagada. Mõned kirikuloolased on öelnud, et eestlased said ristiusu sõnumist selle tegelikus olemuses aru alles siis kui siin asusid tegutsema Vennastekoguduse jutlustajad ning 1740 aastal sündis Saaremaal esimene suurem ärkamine, mida veel täna meenutavad mõned ajaloolised palvemajad kuid mille suurem mõju on meie mõtte ja hingelaadis, mis hindab töökust, haridust ning enda väljendamist nii sõna kui muusikaga. Seda, et Jumala sõna külvamine võib teinekord kukkuda ka pinnasele, kus sellel ei ole juurt või selle kasvamiseks on muud takistused, tunnistab ka omaaegse Kuressaare koguduse õpetaja ja Saaremaa superintendent Eberhard Gutslefi elu tema asus omaaegset vennastekoguduse tööd Saaremaal toetama, nähes sellel positiivset  mõju inimeste eludes ja ühiskonnas.  Kõigile, kaas arvatud tema ametivendadele see aga ei sobinud ning tekkinud vastuolu lõppes Gutslefi vahistamise ja Peterburi vanglase viimisega kus ta suri täna 275 aastat tagasi aastal 1749. Oma viimase jutluse pidas ta selles siin kirikus vahisõdurite valve all, selle sama minu ees oleva küünlajala põlenud küünalde valguses. See jagatud valgus ei kustunud, vaid sütitas paljude inimeste usuleeki pärast seda mitme sajandi jooksul kuni meie päevadeni.

Tänapäeval seniste tõekspidamiste muutumine, ilmalikustumine ja tõde salgav moderne ajastu seab kahtluse alla Siimeoni sõnumi kõikide rahvaste Valgusest ja Tõest. Öeldakse, et kõik on suhteline ja ühte tõde ei ole olemas. Meie ajastu rõhutab üksiksiku õigusi ja vabadusi, samas elab inimestes soov kuulda mingisse rühma ja uskuda millessegi endast suuremasse. Selle kõige taustal on lisandunud palju üksikuid inimesi. Mida enam kardetakse end pühendada ja võtta vastutust , kuna senised suhted on muutnud inimesed ettevaatlikeks seda enam suheldakse ekraani ja viimasel ajal ka tehisintellektiga. Ometi ei ole nutiseadmed ja globaalne võrgustamine lahendus vaesusele ja konfliktide lahendamisele.

Nii kirjandus, kui filmid ning inimesed üldiselt otsivad kas lahendust kas iseendast või siis poliitilistest liidritest, kes näitavad end võimekate ja tugevatena. Nende sõnumiks on , et igaüks võib olla oma elu messias. Ristiusu sõnum on aga vastupidine: nii pääste kui päästja ei lähtu meist ega ühestki inimesest. Pääste on kingitus mis lähtub üksnes Jumalalt. Selle sõnum on universaalne kõikida aegade ja rahvaste jaoks.

Pääste seisneb sellest, et inimene hakkab elama tõeks igavest elu, olles sõna ja sakramentide kaudu liidetud Jeesuse surma ja ülestõusmisega. Ka sina oled osa sellest päästest, kui usud.

Küünlapäev on valguse püha. Piibli kohaselt on Jumal valgus. Jeesus on valgus. Kristlased on maailma valgus. Meie oleme seega kutsutud valguse lasteks. Nii saame olla osa nii ajaliku kui vaimuliku ajaloo järjepidevusest. Saame olla teatepulga, püha pärimuse vastuvõtjad ja edasi andjad. See tähendab seda, et me oleme valmis tunnistama Jumalast oma sõnade ja tegudega.

Küünlapäeval 10. aastat tagasi pühitseti peapiiskop Urmas Viilma piiskopiks. Mäletan seda päeva selgelt ja sedagi, kuidas seda kirikut täitis jumalateenistuse ajal selgelt nähtav valguskiir ja Jumala kartus ja au oli igaühele selles paigas tajutav.

Täna õhtusel tänupalvusel asetatakse peapiiskopi õlgadele mantel, et ülemkarjasena võiks ta Jumala maapealse aujärje juures Teda teenida vaimus ja tões. Vana arusaame järgi antakse piiskopile tema ametisse pühitsemisel eriline and, mis selleks ülesandeks on vajalik. Olen selle anni kasutamist näinud tänaseks paljudel kordadel, kui peapiiskopil tuleb lahendada keerulisi olukordi või vastata rasketele küsimustele. Olen imestanud, millise tarkuse ja rahuga on ta seda suutnud mõistes, et see saab olla üksnes selle ameti jaoks antud and ja võidmine.

Küünlaleek on usu ja palve võrdpilt. Kui süüdata üks küünal teise abil, selle leek ei kustu ja valgus ei vähene. Vastupidi selle valgus kasvab ja laieneb. Samuti sünnib usu ja armastuse jagamisega teiste inimestega. Tänasel pühapäeval soovikski sind julgustada sina saad olla valguse ja armastuse kandja. See on sinu ülesanne. Selleks on sind loodud. Lase siis sellel valgusel paista nii oma tegudes kui sõnades.