Kuressaare linna vanim kirik kannab Laurentiuse nime. Seda, et tegu on algselt just selle pühaku nime kandva pühakojaga avastati taas alles 19. sajandi alguses. Nimelt aastal 1828, peale piksetulekahju, leiti põlenud torni nupust dokument millel oli kiriku õige nimetus “St Laurentiuse”, mite aga “St Johannese”, nagu kirikut enne tulekahju nimetati.

Laurentius sündis 3. sajandil Hispaanias. Õpingute ajal Saragossas kohtus ta Rooma piiskopi Sixtus II-ga. Vaga ja innukas noormees avaldas piiskopile nii sügavat muljet, et viimane kutsus ta endaga Rooma.
Laurentiusest sai seitsmes diakon kuue ametivenna kõrvale. Mõne aja pärast usaldas piiskop talle kiriku ülemvarahoidja ameti. Noor diakon pühendus vaeste abistamisele hooliva usinusega.

Sel ajal valitses Roomat kristlusevaenulik keiser Valerianus, kes nõudis, et kõik kodanikud peavad ohverdama muistsetele rooma jumalatele. Kes seda ei tee, pidi kaotama elu. Sixtus II ja diakonid keeldusid. Nad vahistati ja hukati.
Kui Rooma prefekt paavst kinni võttis, andis viimane kõik kiriku raamatud ja vara Laurentiuse kätte. Laurentius peitis raamatud ära, ülejäänud varad müüs maha ja andis saadud raha vaestele.
Kui prefekt nõudis talt kiriku aardeid, ei öelnud püha Laurentius, mida ta nendega teinud oli, vaid palus kolm päeva nende kokkukogumiseks. Siis esitles ta prefektile kõiki Rooma vaeseid lesknaisi ja orbusid, haigeid ning abituid. «Need,» ütles ta, «ongi kiriku aarded, Kristuse vaesed.»

Laurentius suri Roomas märtrina 10. augustil 258. aastal.

Laurentius maeti Tivoli tee ääres asuvale kalmistule. Sellele kohale püstitas paavst Sixtus III basiilika, mis on tänaseni üks Rooma seitsmest peakirikust. Veel viis kirikut Roomas on pühendatud tema mälestusele. Laurentiuse nime kandvaid kirikuid on Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal ja mujal üle maailma. Nende hulka kuulub ka Lundi katedraal Rootsis.vEestis on Laurentiusele pühendatud Kuressaare, Kuusalu, Laatre, Nõo, Pühalepa kirikud ja vanad kabelid Hallistes, Lääne-Nigulas, Prangli saarel.

Püha Laurentiuse kuulsus oli eriti suur keskajal. Eestisse jõudis teave Laurentiusest tõenäoliselt juba enne 13. sajandi vallutussõdu. Legendid Laurentiusest elavad tänaseni. Räägitakse, et igal reedel tuleb Laurentius paradiisist ja päästab ühe hinge puhastustulest. Augustiöödel langevaid meteoriite kutsutakse Laurentiuse pisarateks.

Laurentiusele omistatakse võimet tuld valitseda, sellele piir panna. Eestimaal ei lubatud lauritsapäeval tuld teha, küll aga tohtis vett kanda. Tulekahju korral öeldi: "Laurits lahti!" Lauritsapäev märkis sügiskülvi algust, selle päeva järgi ennustati ilma.

Laurentius on kõigi tulega tegelejate patroon. Tema erilise kaitse all on vaesed, raamatukoguhoidjad, söekaevurid, pagarid, kokad, klaasipuhujad, koolipoisid, üliõpilased, sõdurid jpt.

Püha Laurentiuse üks sümbolitest on hõbevaagen kuldmüntidega. Kuressaare kirikus on Urmo Rausi poolt loodud kaasaegsed aknavitraazid loodud meenutama Laurentiuse lugu.

Leonardo da Vincilt pärineb mõte mis sobib täiel määral sümboliseerima klaasivitraazi kui valguse kunsti kordumatust mis ei saa jääda igavesti kinni hoidma senikogetust: “Silmitse valgust, imetle ilu, sule silmad – siis vaata uuesti ja seda, mida sa nüüd näed, seda polnud varem ja mida sa enne nägid, seda ei ole enam.”