Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!

Sageli armastatakse maailmas rõhutada, et elame kaasajas kus usul Jumalasse ei tohiks enam olla kohta inimese elus. Sama lugu arvatakse olevat ka palvega. Ometi on oma elus ilmselt kordki palvetanud enamik inimesi. Veel enam on neid kelle pärast on palvetatud. Täna on palve pühapäev.


Vaatamata sellele kasule mida meile on andnud paljud kaasaja teadmised, kus iga asja või nähtust püütakse põhjalikult uurida püütakse palve olemust mõista tihti lahus sellest seosest milles ta seisab. Me ei suuda mõista palve jõudu kui me ei eelda vaimse, Jumala maailma olemasolu, milles iga palve olemisõigus kätkeb. Kui me maailma ja inimest mõistame üksnes loodusteaduse ja filosoofia reeglite järgi, siis sõltub ka meie usaldus palve suhtes ja me piirame enda juures inimliku arusaamisega Jumala võimalusi. Kui me aga vaatame Jumala armu tegelikkusele, milles Jumal on selle maailma ja meid lunastanud, uuesti sünnitanud ja endaga ühendanud, siis on ka palve loomulik osa ja ka meie teadmised saavad olla selle mõistmise teenistuses.

Palve rajaneb usaldusel Jumalasse kes on olemise, elu ja armastuse täius. Iga meie südamest lähtuv palve on vastuseks sellele armastusele. Igaüks kes armastab kedagi on valmis andma armastatule aega, temaga rääkima, teda kuulama ja temaga koos elama. Kui me armastame Jumalat on eelnev loomulik osa ka meie ja Jumala suhtes. Elu palves, on elu pöördumises, samm sammult pöördumises omaenda „mina“ juurest Jumala juurde. Oma sisemise jõu ja eeskuju mõttes on see pöördumine saanud teoks esimeses sammus, kus inimene tunnistab oma seniseid eksimusi, ütleb lahti oma patust ning astub Jumalaga õigesse suhtesse. Palve katab ja saadab ka kõiki järgnevaid samme usu kasvamise teel. See on ka selle hoiaku tunnuseks, et me ennast oma igapäevases enesesalgamises laseme Kristusel korrigeerida ja uueks luua. Palve on seetõttu olemuslikult Kristuse järel käimine sellessamas tähenduses, nagu seda oli tema enese andumus oma Isale, oma minast loobumine, et see võiks tema kätesse antuna täituda Jumala täiusest; elu kaotamine, et seda tema käest vastu võttes taas leida.

Et selline üleminek ajalikust elust ellu, mis on koos Kristusega varjus Jumalas, ei ole kindlasti ristiinimesele kättesaamatu. See tähendab kogu inimese, tema mõtlemise, tahte ja tundeelu ühinemist Jumala mõtete., tema tahte ja tema südamega. Samas tähendab see meie kuuletumist jumaliku armule ja armastusele. Meile tähendab see et me Kristuse tahte tunnistaksime omaenese tahteks. See tähendab koos Jumalaga mõtlemist ja õppimist. Omada Kristuse vaimu, näha maailma tema silmadega ja osaleda tema innukuses päästa ja lunastada. Keegi on seda väga kaunilt väljendanud nii: „Kristuse süda kristlase südames on praktilise kristluse elukeskmeks, kõige temast hoovavate tervendavate mõjude elavaks lätteks“. Seda südant meis kujundatakse aga ainult palve kaudu. Kui me palves end avame Jumalale, siis voolavad meisse tema mõtted, asub meisse tema armastus ja saab tema tegu meie teoks, meie omaks.