Selle erakordse maali loojaks oli Sandla mõisaomaniku lasterikkast perest võrsunud 19. sajandi Saaremaa tuntuim baltisakslasest kunstnik Heinrich Oswald von Sass (1856-1913). Viis aastat pärast Euroopas ja Venemaa reisidelt kodusaarele naasnud kunstnik maalis Püha altarimaali 1903 aasta alguses, tänaseni säilinud arhailises Kasti mõisas, olles 47 aastane. 27-28. veebruaril esitleti seda Kuressaare Laurentiuse kirikus. Esimest korda jõudis maal Püha kirikusse ja asetati oma kohale, vana altari pealisehituse keskmesse, Taevaminemispühal 15. mail 1903 aastal.

Püha kiriku altari muudab eriliseks tõsiasi, et maali taga, altari sees on säilinud vana puidule maalitud Jeruusalemma linna panoraam, mille ees on omal ajal asunud ristile ülendatu ja tema lähemate jüngrite kujud. Seega on Püha altari näol tegemist mitmekihilise sõnumine kus vaataja silma ees on korraga esindatud nii Suure Reede, Ülestõusmis- kui Tavaminemispüha tegelikkus.

Jeesus ülendati ristile, et ta oleks päästeks kõigile, kes vaatavad ja usuvad temasse. Need kes temasse usuvad on valmis koos temaga astuma risti teele, aga nende kannatus pöördub ülendamiseks taeva kirkusesse. Kes Temasse usuvad saavad ülendatud sellesse kirkusesse juba oma elu ajal, ehkki me elame veel selles maailmas.

Nende, 40 päeva jooksul, mil Jeesus pärast oma ülestõusmist oma õpilastele ilmus, ta muuhulgas ka einestas koos nendega.

Jeesuse elavaks saava olemuse juuresolekul pühitsetakse kirikus igal pühapäeval armulauda. Ka möödunud nädalatel, kus sageli oli koos vaid kaks või kolm inimest, on Issand olnud alati oma tõotuse kohaselt omade keskel.

Jeesuse taevasse tõusmist kujutatakse ruumis mille põrada all ja ümber ootavad ülesäratamist pühade ihud. Kirik on sarnaselt Jeruusalemma Õlimäele rajatud kõrgemale kohale, mille lähedusse on paljud eelkäinud avaldanud soovi jääda kuni Jeesuse taastuleku päevani puhkama. Jaakob nägi Peetelis, kus ta oli jäänud magama, redelit, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ärgates ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” 1 Ms 28:12-17 Tunnetatavalt ei ole inimene pühakojas kunagi üksi, kuna Kristus on andnud meile tõotuse, et ta on iga päev meie juures ajastu lõpuni.

Enne oma taevaminemist andis Jeesus jüngritele oma Isa tõotuse, et nad viibiksid linnas kuni neid rüütatakse väega kõrgelt.

Püha Vaimu tuleku tõotus tähendas Jeesuse õpilastele ja seejärel ka teistele Jeesusesse uskujatele liitumist Kristuse ihu ehk kogudusega. Pühas Vaimus saab kogudus kui Kristuse maapealne ihu üheks Kristuse taevase olemusega.

Vanadele kirikutele omaselt on ka Püha kirikus olnud aja jooksul mitmeid teisi altareid ja uksi kuid need on kas hävinud või suletud. Peamine uks on olnud aga alati avatud. Jeesuse taevaminemist kujutav maal meenutab väravat, mille suunas ja mille poole on teel nii elavad kui surnud. Laulik ütleb: See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse. Ps 118:20

Jeesus palub Jumalat oma ülempreesterlikus palves oma järgijate eest: Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nagu meie!“