Tartu Rahu väljakuulutamine langeb kirikukalendris küünlapäevale, millega on meenutatud Jeesuslapse toomist templisse, et teada seada Issanda ette ja tuua ohvriks paar turteltuvi. Samas oli vaga mees Siimeon, kellele oli Vaim ennustanud, et ta ei sure enne kui on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, võttis ta lapse sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees. (Lk 2: 29-31)
See lugu tuletab meile meelde, et ei ole olemas juhuseid, vaid on juhtimine. Siimeoni nimi tähendab, et meie palveid on kuulda võetud. Täna võime mõelda, et see vaga mees, kellele on antud tõotus ja tunnetus olulise äratundmiseks, ning püsivus selle ootamiseks, on rahu vabadust igatseva rahva sümboliks. Sõdu ei võideta üksnes mõõga vaid ka sõna ja palve jõuga. Kui meil on relvad, aga ei ole kaitsetahet, ei ole rauast palju kasu. Tänapäeva sõdu ei peeta enam ammu ainult füüsilises vaid ennekõike tunnetuslikus ja virtuaalses ruumis.

Esimene neist on mõtete ja tegevuse ruum, kus langetatakse otsuseid. Seal asuvad konfliktide sihtmärgid. Virtuaalne on ideede ja pühendumuste raskesti mõõdetav ruum, mille kaudu on võimalik uskumusi ja eelarvamusi ära kasutades panna suuri ravahulki langetama näiliselt ebaratsionaalseid otsuseid. Füüsilises ruumis toimuvad reaalsed sündmused mis mõjutavad omakorda nii virtuaalset kui tunnetuslikku ruumi. Käesoleval hetkel peetakse ööpäevaringselt lahinguid infokeskkonnas domineerimise nimel, mille eesmärgiks on oma tõe või narratiivi kehtestamine. Me ei saa endale lubada, et keegi kehtestab meie üle oma tõe, vaid meil peab olema see mis meid taas rahvana kokku liidab.

Helilooja Jüri Reinvere avaldas esmaspäeval muret selle pärast, et Eestis on alles ühe vähem neid inimesi kes kannavad kultuurilist ja vaimset järjepidevust, ühe enam keskpärase ja rahvale meelepäraseks olemise taustal. Jumalakartlikud vanemad on saatnud oma poegi lahingusse palvega ja iga sõdur läheb lahingusse end Jumala kätte usaldades. Jumal on neid palveid kuulda võtnud ja andnud nii vanavanematele kui meile näha päästet mis on meile kingitud kõigi rahvaste silme ees. Mooses nägi tõotatud maad Nebo mäelt, aga ise sinna minna ei saanud. Meie põlvkond on sinna pääsenud tänu neile, kes on uskunud Jumala tõotusi ja kelle palved kannavad meid ka veel täna.
Jumal kinkigu neile oma rahu ja igavene valgus paisku neile!