Ps 31: 2-3 Sinu juures ma otsin pelgupaika, Issand, ärgu ma jäägu iialgi häbisse! Oma õiglust mööda päästa mind! Pööra oma kõrv mu poole, tõtta mind kiskuma välja hädast, ole mulle kaitsjaks kaljuks, mäelinnuse hooneks mu päästmiseks!

Tänane pühapäev kannab ladinakeelset nimetust Esto mihi, mis tähendab tõlkes: ole mulle. Need sõnad tulevad just kuuldud psalmist, Taaveti laulust: ole mulle kaitsjaks kaljuks. Iga inimene, olgu ta väike või suur, vajab kaitset ja turvatunnet. Me näeme, kui habras on rahu ja julgeolek, kui kergelt võib see kildudeks puruneda. Meie kodumaa sünnipäev möödunud nädalal oli ka sõja alguspäevaks.
Järgmisel päeval, reedel helistasin ühele oma Ukraina tuttavale – Igorile, ta on pastor Ukraina luterlikus kirikus, Kiievi Püha Martini koguduses ja külastas ka meie kogudust 3 aastat tagasi koos oma töökaaslasega, nad rääkisid siis meile oma diakooniatööst, kuidas nende koguduse juures tegutseb varjupaik kodututele ja teistele elu hammasrataste vahele jäänud inimestele.

Nüüd rääkis Igor, kuidas neil õnnestus ikkagi evakueerida selle varjupaiga elanikud, tema ise oma naisega olid jõudnud ka põgeneda oma suvilasse Kiievi lähedal. Lahingud käivad aga 20 km kaugusel, nende müra olevat kuulda. Igor oli kõike seda rääkides nii rahulik, ta sõnas: „Seda oli oodata vähemalt viimane nädal, ei teadnud ainult, millal täpselt.“ Ütlesin Igorile, et Ukraina ja ukrainlased on olnud ja on meie palvetes, ka meie koguduse palvetes, palvetan ka tema eest isiklikult ja leppisime kokku, et helistan talle veel mõne päeva pärast, internetti tal praegu ei ole. Igor ja tuhanded teisedki ukrainlased on palvetamas.

Kui ma esimest korda Igoriga kohtusin Dnipris, oli Krimm just annekteeritud. Mäletan, kuidas ukrainlased laulsid siis üht laulu: „Molitva“, püsti seistes, pisarad silmis. See laul on neile püha laul, see laul ongi üks palve. Palves ei ole tähtsust, oled sa luterlane või õigeusklik. Ei ole ka tähtsust, kas sa oled venelane või ukrainlane. Eile vahetasin sõnumeid ühe oma Fb sõbraga, Vladiga St Peterburist. Ka Vlad oli tol 2014.a. kevadel Dnipris, siis kandis ta T-särki, mille rinnal oli sini-kollane rahutuvi, ta ütles, et tal on häbi olla venelane. Mina aga olen uhke sellise venelasest sõbra üle. Ka nüüd oli Vlad märkinud meeldivaks Ukraina lipukese minu Fb lehel ja ma tänasin teda, sõda ei ole mitte kahe rahvuse vahel, vaid sõda on demokraatia ja diktatuuri vahel. Vlad mõistab teravalt hukka Venemaa agresiooni Ukrainas, ta palvetab, et see põrgu lõpeks nii ruttu kui võimalik ja palus südamest tervitada meie ühist sõpra Igorit.