Lk 12:48

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.

Selle kirjakoha teine pool tekitab ehk soovi vastu vaielda - nii pole aus, pole õiglane, miks küsida rohkem, kui on antud. Võib olla on aga sellisel küsijal kogemus, kus talt on tahetud nö seitse nahka röövida ja seepärast on esimene reaktsioon end kaitsta, minult ei saa rohkem nõuda. Kuid eks sellised kogemused tulevad inimsuhetest, kus ei ole hoolivust, usaldust, ei ole ustavust.

Tänase pühapäeva teema on ustavus Jumala andide kasutamisel. Jumal on meile palju kinkinud. Ei ole olemas ühtegi ilma andeta, andetut inimest. Aga nende andide eest tuleb hoolitseda, neid arendada. Kaarli koguduse kooli õpetajad, kes on täna siin meie kirikus, võivad kindlasti kinnitada, et igal lapsel on mingi and, milleski on iga laps andekas, kuid selleks, et need anded saaksid vilja kanda, tuleb tööd teha, neid arendada, see on nii inimese enda kui õpetajate ja kasvatajate ühine töö. Ja oma tänu kõige selle eest nii oma õpetajatele, kasvatajatele, aga viimselt ja eelkõige Jumalale, kes on neid ande meile jaganud, saame üles näidata vaid nii, et kasutame neid ande, olles Jumala ustavad sulased, teenijad. Ustavus ja usaldus kuuluvad kokku, nagu need sõnadki on sarnased.

Ustav inimene on selline, keda võib usaldada. Kui talle on antud mingi ülesanne midagi teha, siis ta ka teeb seda. Ta ei hakka otsima vabandusi, et tema ikka ei saa, pole aega jne. Lõppenud nädalal oli ja on veel tänagi meie koguduses palju külalisi, tähistasime 500 aasta möödumist meie koguduse esmamainimisest, need pidulikud päevad olid täis erinevaid kokkusaamisi, kontserte, iga päev toimus siin kirikus ja kogudusemajas midagi. Ja igal pool olid oma panust andmast paljud vabatahtlikud koguduseliikmed. Soovin siinkohal südamest tänu öelda kõigile, kes omalt poolt aitasid kaasa nende pidupäevade korraldamisel.

Paljud vabatahtlikud töötegijad ja nende töö jääb võib olla väliselt märkamatuks, kuid kui seda tööd ei tehta, kui ei oleks neid vabatahtlikke, kes ustavalt oma ülesandeid täidavad, oleks see puudujääk kohe nähtav. Ustavus on vaimses mõttes küpse ja täiskasvanud inimese omadus. Jumal ootab meilt seda, et me inimestena oleksime need, kelleks tema meid on loonud. Et me oma asju siin ilmas ajaksime Tema heade nõuannete järgi. Et me elaksime sellist elu, nagu on kirjutatud õpetussõnades – Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha, … ära kavatse kurja oma ligimese vastu … (Õp 3:27-35) Inimestele on antud suur valikuvabadus.

Me võime olla ustavad sellele, milliseks Looja on meid loonud. Aga paraku me teame, et inimese ja Jumala vahelise suhted, mis algselt oli rajatud vaid usaldusele ja ustavusele, said pattulangemises rikutud. Selle tagajärjel inimesed võivad salata Jumala ja öelda, et Teda pole olemaski, või kui ka tunnistavad Jumala olemasolu, kinnitavad nad, et pole Temalt midagi saanud, et kõik siin on meie endi oma, meie endi korraldatud ja meie ise olemegi peremehed.  Kuid hoolimata sellest, et inimesed ei suuda või ei taha olla ustavad Jumalale, on Jumal ustav.

Koguduse abiõpetaja Tiina Ool