Soosinguajad - Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12
Rm 11: 17-24
Tänane jumalateenistus on eriline selle poolest, et õpetaja Anu Konks, kes on teeninud Anseküla Maarja kogudust diakonina alates 1996. aastast ja õpetajana alates 1997. aastast ehk kokku 30 aastat, peab täna oma ametisoleku viimase jumalateenistuse.
1300.a. paiku ehitatud Anseküla Maarja kirikusse tulid omal ajal kirikulised sõudes ka Abruka saarelt, kus kohapeal kabelit ei olnud. Järgmisel pühapäeval tähistab Abruka rahvas oma uue kabeli 3. aastapäeva. 14. sajandil või 15. sajandi alguses valmistati Anseküla kiriku jaoks Gotlandi lubjakivist ristimiskivi, mis pärast kirikuhoone hävimist on viidud hoiule Kuressaare Laurentiuse kirikusse. Selle kiriku hingekirjas on ka paljud endised sõrulased, kellel ei olnud pärast Sõrvemaa laastamist II maailmasõjas enam võimalik kodukanti naasta. Nii tundus loomulikuna, et nende ristiinimese teekonna algust tähistavat eset säilitatakse linnakirikus seni, kuni on aeg see loovutada uuesti selle algsele omanikule. Nii võib öelda, et Kuressaare ja Sõrve väravate hoidja Anseküla koguduse vahel on olnud alati oluline side ning esimene on tänagi Anseküla ajaloolise ristimiskivi hoidja.
Anseküla ja Kuressaaret ühendab ka päris esimene Anseküla oma kirikuõpetaja Henricus Columbinus, kes oli enne Ansekülla tulemist Kuressaare lossi ja garnisoni kaplan.
Kahte kogudust on ühendanud ka 1837. aastal Anseküla kirikule kingitud kantsel, mis oli Kuressaare linnakiriku endine kantsel ja mille oli õnnestunud päästa 1828. aasta tulekahjust. Need kaks eset – sõna ja sakramendi väliste tunnustena – ühendavad nii kogudusi kui ka neid teenivaid vaimulikke ning ühendavad meid laiemalt kogu Jumala rahvaga läbi pika ajaloo, mille ühel lühikesel ajaperioodil on meid kutsutud Tema viinamäel kandma vastutust meile antud armuandide kohaselt.
Kõigeväeline Jumal on ajaloo Issand. Kuna ajalugu on Jumala lugu, tuleb meil vaadelda Tema tööd, et võiksime paremini mõista Tema praegust ja tulevikus toimuvat tegevust. Kuna Tema on alati seesama, ei muutu Tema juhtimine või meie kaitsmine ajas erinevaks või endale vasturääkivaks. Tema ei kõigu, Tema olemus säilib ja kestab muutumatuna. Tema on ustav. Ta teeb seda, mida on oma sõnas tõotanud, ja Tema peale saab rajada oma elu nagu tugevale kaljule.
Anseküla kiriku ristimiskivi juures räägin ristitavatele ja nende vanematele alati selle loo, et kõik nähtav võib meie elus muutuda või kaduda, aga nii nagu vana ristimiskivi on elanud üle kirikute ehituse ja ajalooks saamise, ei kao ristimise arm Kristuses ka siis, kui peaksime vastu minema kannatustele ja surmale, sest Kristus on surma võitnud. Anseküla ja Sõrvemaa ajaloos on olnud palju sõdu ja kannatusi alates dokumenteeritud, 750. aasta paiku peetud lahingust Rootsi ja Saaremaa viikingite vahel kuni II maailmasõja traagiliste sündmusteni, mille ajal ja järel viidi oma kodudest sundasumisele suurem osa siinsest elanikkonnast. Olen ikka ja jälle mõelnud, mis on pannud sõrulasi siia pärast lahinguid ja sõda võimalusel naasma ja paljudel juhtudel ka oma kodusid taastama?
Prohvet Jesaja ennustab Iisraeli rahva naasmist sundasumiselt, võrreldes seda loomise ja eksoduse sündmustega. Nii nagu Jumal lõi maailmakõiksuse tühjusest, tahab ja suudab Ta luua oma rahvale uue elu ja helge tuleviku olukorras, kus seda ei ole veel olemas. Samamoodi, nagu Ta päästis muistsel ajal omarahva Egiptuse orjusest, tahab ja suudab Ta päästa oma rahva Paabeli orjusest (Js 43:1–7, 14–21). Tema on alati sama Jumal, kes tegutseb meie juures nii, nagu Ta on tegutsenud meie vanemate juures. Põlv järgneb põlvele lennates, aga Jumal on muutumatu kõikidel aegadel.
See on põhjus, miks Piibli mitmed jutustused on aja jooksul omandanud tähenduse ja seose iga järgneva ajastu ja põlvkonna jaoks. Minevikus toimunud sündmused käivad tulevaste sündmuste eel.
Juutide naasmine pärast hajutamist paljude maailma rahvaste keskele oma maale ja Iisraeli riigi iseseisvumine 1948. aastal on jätkuks sellele piibellikule sõnumile, et Jumal kogub oma rahva maa äärtelt tagasi oma ajaloolisele kodumaale. Nii on Ta tegutsenud korduvalt ja nii toimis Ta II maailmasõja kohutavatel aastatel ja sellele järgnenud segaduste aegadel. See, kes oli Piibli tõotustega tuttav, võis oodata midagi sellist, aga teistele tundus see võimatu, kuni see kõigele vaatamata juhtus. Juutide puhul oli see ka paljudele neile endile ootamatu.
Olles nii oma vanaisa kui ka abikaasa kaudu seotud Sõrve ja Salme aleviga, olen varastel 90-ndatel aastatel võrrelnud 1935. aastal ehitatud Tiirimetsa palvemaja koguduse jaoks Noa laevaga, mis on aidanud säilitada kogudust ja kandnud seda läbi tormiste okupatsiooniaastate kuni siinse Salme kabeli rajamiseni vabatahtlike ja annetajate kaasabil.
Apostel Paulus kinnitab Rooma kirjas, et Iisraeli ajalugu ei ole lõppenud, vaid see jätkub ka tulevikus. Õlipuu loomulikud oksad on ikka veel elus ja hea tervise juures. Inimesed kõikide rahvaste hulgast, keda Jumal on kutsunud Kristuses Jeesuses ja kes on poogitud väärisõlipuu külge, kuuluvad koos usuisadega ühe rahva hulka, kes on saanud osa õige õlipuu mahlakast juurest.
Anseküla kogudus ja selle õpetajad on aja jooksul olnud nii mõnelgi alal teerajajad, kelle hulgast tõuseb nagu Anseküla kiriku alusele rajatud tuletorn esile Martin Körber oma algatustega: kohalikele lastele laulmise õpetamisel, 1862. aastal esimese eestikeelse kontserdi korraldamisel ning 1863. aastal nelja kooriga Sõrve laulupeo korraldamisel. Anseküla eeskujul asutati peagi laulukoorid Pühas, Kihelkonnal, Kaarmal ja mitmes teises Saaremaa kihelkonnas.
Galaatia kiri tunnistab sellest, kuidas usklikud on liidetud Kristusega, olles Temas see üks ja ainus Aabrahami seeme, kelle kaudu saavad kõik maailma rahvad õnnistatud.
Nii tunnistab apostel, et Jumala ustavus Iisraeli vastu ei ole lõppenud viimase ebausu ja paadumise tõttu. Mida Tema on tõotanud, sellest peab Ta ka kinni. Tema ei ole oma rahvast unustanud, vaid täidab kõik talle antud tõotused. Tema peale saame loota ka meie, et Ta viib lõpule oma töö, mida on meie juures alustanud. Kui Jumal päästab oma rahva, päästab Ta ka meid selle rahva liikmetena.
Tunnistus õigest õlipuust annab ka tõsise sõnumi sellest,
kuidas Messia hüljanud juudid on kuivade okstena jäetud kõrvale ja nad ei
pääse, kui neid ei poogita usu kaudu omaenese õlipuu külge. Nii neil kui ka
meie oma rahva liikmetel, kelle usk on kuivanud okste sarnane ja kellel ei ole
osa elavast kogudusest ja Kristuse tundmisest – neil ei ole muud teed tagasi
Jumala osadusse, kui patustena tulla meeleparanduse kaudu tagasi elavaks tegeva
evangeeliumi ja elava sõna ehk Jeesuse Kristuse juurde.
+ Anti Toplaan
