Soosinguajad - Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks! Ps 33:12

Psalm 33:12 tõstab esile õnnistust, mis kaasneb Jumala tunnistamisega Issandaks ja Tema valitud rahvaks olemisega, viidates sügavale vaimsele rahulolule ning erilisele suhtele Loojaga. See salm rõhutab, et tõeline heaolu ja rahu kuuluvad neile, kes usaldavad Jumala juhtimist ja peavad Teda oma pärandiks.

Algne sõna „õnnis“ tähistab sügavat, püsivat rahulolu ja õnne, mis ei sõltu välistest asjaoludest. See ei tähenda lihtsalt emotsiooni, vaid Jumala poolt heaks kiidetud ja kaitstud seisundit.

Jumal on oma rahvaga sõlminud igavese lepingu, mille kaudu Ta on meid valinud endale pärisosaks. Pärisosa on pärand, mis on selle omanikule eriliselt väärtuslik ja millest ei loobuta. Kui Jumal on meid valinud ja enda omaks kutsunud, võib öelda, et meie ja Tema kogudus oleme Jumala isiklik pärand, millest Ta ei loobu.

Kui rahvas ja selle liikmed – nagu meie igaüks eraldi – tunnistame oma vabast tahtest Jumala autoriteeti oma elus ja ühiskonnas, siis on sellel otsene mõju nii meile endile kui ka kogu meie ühiskonnale.

Olen palunud noorpaaridel öelda, miks nad oma tulevast abikaasat armastavad. Nende vastused on pannud mind tihti mõtlema, et me peaksime ennekõike midagi sellist tunnistama oma suhtes Jumalaga. Näiteks võiksime tunnistada:

„Ma valin Jumala teadlikult ja kogu südamest. Tema on see, keda ma oma ellu olen oodanud. Tema on põhjus, miks ma ei leppinud kunagi vähemaga, sest mu süda ootas Teda. Ma valin Tema, kes armastab mind sellisena, nagu ma olen, ja isegi sellest hoolimata. Ma armastan Tema headust, Tema tugevust ja seda, kuidas Ta oskab märgata väikseid asju, mis tegelikult siin elus kõige rohkem loevad. Tema on minu parim sõber, mu südamevalitseja. Soovin Temaga jagada kõiki oma unistusi, olla Tema parim sõber, parim versioon endast ning usaldusväärne kaaslane kogu järgnevaks eluks.“

Kas seda, mida abiellujad tunnevad ja teineteisele tõotavad, saame me tunnistada ka Jumala kohta?

Nii elus kui ka armastuses Jumala ja inimeste vastu saame midagi sellist tunnistada üksnes siis, kui oleme Jumalat või inimest isiklikult tundma õppinud. Kui inimestena teeme oma valikuid alateadlikult selle järgi, kes tundub meile parima võimaliku variandina, siis Jumal ei ole valinud oma rahvast ja meid selle liikmetena meie teenete tõttu, vaid seepärast, et Jumal on otsustanud meid armastada ja valida.

Valiku armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast tegi omal ajal ka Püha Laurentius, kui jagas vaatamata valitseja käsule tema kätte usaldatud vara vaestele ja hädalistele. Ta tegi seda, kuna uskus Jeesusesse Kristusesse, kes sai Jumala pärandiks meie heaks.

Omaaegne Rootsi piiskop Bo Harald Giertz kirjutas oma ülemkarjase ameti viimasel aastal sellest, mis teeb kirikust kiriku:

On olemas midagi, mis on päriselt oluline. Kristlik elu on elu Kristuses. See ei ole ideoloogia, maailmavaade või tegevusplaan. Selle puhul on küsimus elus – uues elus, mis sünnib nende südames, kes usuvad Kristusesse kogu südamest ja on usu kaudu Temaga osaduses. See uus elu luuakse meis üha uuesti Jumala sõna, Tema elava kõnetuse kaudu, mis paljastab ja mõistab hukka meie patu ning ilmutab meile samal ajal Kristust sellisena, nagu Ta tegelikult on – meie Päästja ja Lunastaja.

Pöördugem siis täna südamest Jumala poole palvega, et saaksime osa õnnistusest, mis kaasneb Jumala tunnistamisega Issandaks ja Tema valitud rahvaks olemisega. Palugem, et võiksime uuendada oma tõotust ja lepingut suhtes Loojaga, et saaksime ennast ja oma rahvast usaldada Jumala juhtimise alla ning pidada Teda oma elu kõige olulisemaks pärandiks.