Ustavus Jumala andide kasutamisel 

2 Kr 8: 9-15

Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest.

Jumala Poeg jättis taeva kirkuse, et meie võiksime pärida taeva. Tema sai vaeseks, et meie võiksime saada kadumatu aarde. See Jumala tegu on üle aegade ulatuv näide enese omast loobumise kohta teiste huvides. See on ka põhjus, miks meidki kutsutakse võtma seda tegu eeskujuks ja andma endast teiste heaks. Jumal andis ennast Jeesuses palju suuremas ja sügavamas tähenduses, kui meie suudame inimestena iial kellelegi midagi anda. Ka koguduse innukus, kellele apostel oma kirja kirjutab, on sellega võrreldes puudulik, aga see oli siiski vastus sellele, mida Jumal oli teinud enne meid. Võib öelda, et innukus või tahe endast anda oli samuti Jumala töö vili nende kaudu ja nendes.

Juba esimesel sajandil eristus kogudus muust ühiskonnast selle poolest, et kristlaste keskel olid orjad, naised ja ülikud võrdsed nagu vennad ja õed. Kristlased toetasid aktiivselt vaeseid, leski, orbe ja haigeid, sõltumata nende usust. Samuti mõistsid nad hukka Roomas levinud laste hülgamise ja liiderlikud eluviisid. Hilisemas ajaloos on kogudused asutanud abistavaid asutusi, millest on välja kasvanud tänane sotsiaal- ja hoolekandesüsteem, mille põhimõtted kujunesid välja juba sajandeid varem. Muu hulgas on ka Saaremaa haigla (ajaloolise nimega Saaremaa Maahaigla ehk hospidal) asutatud 1804. aastal pastori ja hilisema arsti Johann Wilhelm Ludwig von Luce poolt.

Apostel Paulus kirjutab kogudusele Korintose linnas, kes oli juba ka varem võtnud nõuks abistada Jeruusalemmas elavaid usukaaslasi. Oma kirjas kutsub apostel viima oma varasemat kavatsust lõpule. Kogudus oli juba aasta eest hakanud pühapäeviti, mil kogudus koguneb, korraldama korjandusi. Seda üleskutset tehes viitab Paulus vana lepingu põhimõttele, et kui inimene Issandale midagi tõotab, siis tuleb tal oma sõna pidada. Kui Vanas Testamendis räägitakse tõotusohvritest, siis rõhutatakse, et need on vabatahtlikud.

Soov tuua vabatahtlik ohver lähtub inimesest endast. Pärast seda, kui tõotus on antud Jumala nimel, ootab tema, et sellest ka kinni peetakse. Nii teeb ka Jumal ise. Keegi ei ole suutnud teda millekski kohustada. Armastusest inimeste vastu on ta ise tõotanud teha palju asju, millest igastühest peab ta ka kinni.

Kui täna annavad leerilapsed leeritõotuse, vanemad ja ristivanemad tõotuse oma lapsi kristlikult kasvatada, abikaasad abielutõotuse oma abikaasat armastada ja austada nii headel kui ka halbadel päevadel, kuni surm neid lahutab, või kui kirikus antakse vaimuliku ordinatsiooni eel tõotust, siis peab alati lisaks „jah“-sõnale lisama „Jumala abiga“. Omast jõust ei suuda me seda teha, aga Jumal aitab meid neid tõotusi pidada ja viib meie juures lõpule oma töö, mida Püha Vaim on ristimises meie juures alustanud.

Apostel Paulus annab koguduse liikmetele mõista, et nende endi vaimuliku elu seisukohast on kasulik, et nad ei jätaks oma kohustuse täitmist pooleli. Nii õpivad nad sügavamalt mõistma ka Jumala tingimatust oma tõotuste pidamisel. Kui juba inimene, kes on mõneski mõttes ekslik, suudab pidada oma lubadust, kuidas ei peaks seda tegema siis täiuslik Jumal? Selles mõttes aitab meie tõotuste täitmine meil julgesti elada ja evangeeliumi üle rõõmustada.

Olles teinud selle üleskutse, seab Paulus piiri selles suhtes, kuivõrd on mõistlik annetuste puhul toimida. Andmine lähtub ennekõike andja enda mõistmisest, et meie ellu kuulub selle hea jagamine, mida me ise oleme Jumala armust saanud. Teiseks kasutab apostel sellist kõnevormi, mis tõstab esile Jumala vaatenurga. Kui ta varem rääkis ettevõetud töö lõpuleviimisest, võis kirja saajatele jääda mulje, et kogudus peaks kokku saama mingi teatud summa. Viimane salm selgitab, milles siin küsimus on. Oluline on, et and on Jumala jaoks ootuspärane.

Iga andja teeb lõpuks Jumala ees endale selgeks, kuivõrd ta on võimeline andma. Selleski asjas on meile kohtunikuks või hindajaks Jumal, kelle ees oleme oma lubaduse andnud. Tema ei nõua kelleltki midagi, mida tal ei ole. Inimesed teevad teineteise suhtes sedagi, kui näiteks laenuandjad võtavad laenajatelt, kellele ei peaks laenama, neile ülejõukäivaid tasusid.

Paulus püüab veel selgitada võimalikke valestimõistmisi: „Sest ei tohi olla nii, et mis teistele on kergenduseks, ahistaks teid, vaid võrdsuse saamiseks olgu teie jõukus praegu nende puudusele toeks, et ka nende jõukus kunagi saaks toeks teie puudusele, nii et tekiks võrdsus...“ (2Kr 8:13–14)

Üleskutse eesmärk ei olnud panna ühele kogudusele sellist koormat, et teised saaksid lihtsalt nende arvel head elu elada. Sel ajal oli Juudamaa usklikel raske, korintlastel aga kergem. Sellepärast oli nüüd nende kord aidata. Mõnikord võib olukord kujuneda ka vastupidiseks. Asja mõte ei olnud seada kedagi olukorda, kus ta ise hakkaks andes puudust kannatama. Eesmärk oli, et see, mis kord teostus Iisraeli rahva kõrberännakul, teostuks ka kristlikus koguduses. Seetõttu meenutabki Paulus Iisraeli rahvaga toimunud imet, kus neile anti süüa taevast mannat. Meie kirikus on seatud nii, et suuremad kogudused toetavad lisaks kirikumaksudele veel ka väiksemaid kogudusi, aga mõlemad saavad oma tulud peamiselt inimeste vabatahtlikest annetustest, keda suuremas koguduses on rohkem kui väiksemates. Sama põhimõte on üldiselt kehtiv läbi terve ühiskonna.

Iisraeli rahva kõrberännakul said igaühe vajadused täidetud. Kellelegi ei kogunenud liiga palju ja keegi ei saanud liiga vähe. Need, kes soovisid söögikõlblikku taevamannat endale rohkem koguda, leidsid peagi, et ahnuse tulemused läksid riknema. Paulus seab selle olukorra näitena koguduse ette. Ta soovib, et selle liikmed teadvustaksid oma vastutust ka teises kohas elavate usukaaslaste aitamise osas. Usk muutub argielus nähtavaks ka seeläbi, et igaüks annab vastavalt oma võimalustele. Oluline ei ole annetuse suurus, kuna inimeste eluolukorrad ja võimalused on väga erinevad. Oluline on siiski mõista oma vastutust ja leevendada hädasolijate puudust.

Neist mõtetest ei ole raske tõmmata paralleele ka meie enda kaasaja ellu, kuna maailmas on alati nii rikkaid kui ka vaeseid. Paulus ega Piibel ei ütle, et kõigi inimeste varandus tuleks kõigi vahel võrdselt ära jagada. Kui me seda ka täna teeksime, siis homme oleksid juba ühed rikkamad kui teised. Selle asemel õpetab Paulus, et neil, kelle käsi käib paremini, peaks olema mõistmist, et nende edukus on Jumalalt saadud and, mida nad on kutsutud edasi jagama.

Andes saame ka ise teada, kuhumaani meil jätkub armastust nende vastu, kellele me saaksime abiks olla. Piibel ei pea rikkust patuks, küll aga mõistab hukka selle valed kogumisviisid. Prohvetid Aamos ja Miika mõistsid hukka oma kaasaja võimukandjate tegevuse, mis tähendas vaesemate rõhumist. Selles ei ole midagi üllatavat, et mõned inimesed soovivad endale seda, mis neile tegelikult ei kuulu, kuna oma loomuses ei ole inimesel kunagi küllalt sellest, mis tal juba on.

Kristlased on kutsutud olema ustavad selles, mis meile on antud – et võiksime kord kuulda kõike meie heaks teinud Issandat ka meile ütlemas: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma Issanda rõõmupeole!“ (Mt 25:21)