Vormsi Püha Olavi kiriku nimepäev 

Seepärast tuletage meelde, et teie, kes te varem olite loomu poolest paganad ja keda ümberlõikamatuteks nimetasid need, keda kutsuti ümberlõigatuteks ihu ümberlõikamise tõttu, - teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina - see tähendab vaenu - oma ihu kaudu. Ef 2:11- 14

Olavipäev kutsub ja ühendab Vormsi saarega seotud inimesi, kellest suur osa on kogunenud ühtse kogukonnana Olavi kirikusse.  Kauniks ja tänaseks aastakümneid kestnud tavaks on saada selle päeva paiku kokku oma esiisade saarel, süüdata õhtuhämaruses kirikus toimuva missal küünlad ja viia need Vormsi kiviristide juures puhakavate esiisade haudadele ja lugeda nende juures ühine palve. Olavpäeva jooksul toimub erinevaid kohtumisi ja rõõmsaid sündmusi üle terve saare.  Selles päevas on olemas nii rõõmu kui lootust mis väärtustab saare ajalugu ja vaatab usaldusega tuleviku poole.

Apostel Paulus räägib oma kirjas Efesose kogudusele meie endisest ja praegusest olukorrast.  Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule  

Iga inimese elus on asju ja inimesi, milleta või kelleta ei suudaks ta oma elu ette kujutada. Kui me kaotame mingil põhjustel oa dokumendid, pangakaardi, telefoni või arvuti ei taha meiega koostöös teha, tunneme kui sõltuvad oleme nendest esemetest. Inimesed meie ümber on veelgi olulisema tähendusega ja mõned inimsuhted on meile asendamatud.  Kõige olulisemad inimesed nagu meie vanemad, abukaasa, lapsed, lapselapsed õed ja vennad moodustavad meie perekonna.

Jumala kutse Kristuses on kinkinud meile teisel ehk vaimsel tasandil suhteid Kristuse kogudusega siin või teistest pühapaikades, kus me tunneme end vaimselt kodus olevana. Me ei kujutaks ette Olavipäeva Vormsil ilma õhtuse küünlapalvuse, tänase jumalateenistuse, ühise supisöömise ja talumuuseumi õuel toimuva koosviibimiseta.

Mis oleks Vormsi saar ilma 36 aastat tagasi taastatud Olavi kirikuta? Kahjuks ootab üks Vormsi pühakoda veel taastamist, aga selle valguses, kus iga vana hoone taastamine tundub käesoleval hetkel tõsise väljakutsena, väärivad Olavi kiriku taastamisele kaasaitajad tunnustust ja tänu.

Ainult ühtse kogukonnana, pannes maha oma erimeelsused suudame me saavutada ühise eesmärgi nimel tulemusi. Nii väiksemate kui suuremate eesmärkide saavutamiseks on meile eeskujuks Püha Olav (995–1030) kes ühendas riigi ja keda austatakse pühakuna ja märtrina nii katoliiklikus, õigeusu kui ka luterlikus kirikus. Ainult koostöös oma pereliikmete, sõprade ja naabritega suudame ületada ka suuremad raskused, jagades ja andes saame ise rikkamaks.

Juba mitu aastat on valdade ja maakondade üleselt arendatud Olaviteed mille oluline peatuspaik ja tugipunt on Vormi saar koos siinse kirikuga. Olavi palverännutee loomine on lähtunud Eesti Norra suursaatkonna algatusest luua Eestit ja Skandinaaviat ühendav tee mille erinevas arendamisjärgus olevad rajad saavad tulevikus ühendama erinevaid Läänemereäärseid maid ja mis Eestis algab Sõrve Olavile pühendatud kabelist mööda rannikut kuni Tallinna Oleviste kirikuni.

Olavitee on tulevikku suunatud koostöö väga erinevate osapoolte rahvaste hulgast. Üha enam kogub populaarsust eemaldumine kiirest elutempost ja soov kogeda nii füüsilisel teekonnal olemist ja vaimseid otsinguid.

Peapiiskop Urmas Viilma kirjutab oma palverännakutele pühendatud raamatus "Rist kolbal ehk kuidas saada pühaks?" järgnevalt:

„Palverännak on inimlik vajadus.  Pühaduse kogemus ei ole ainult usklike privileeg - see on inimese loomupärane tõmme tõe poole. Tee, mis viib Jumalani, võib alata ka sealt, kus inimene veel ei tea, et ta Jumalat otsib.  Palverännu teel käinud ütlevad, et tee õpetas neid vaikima, andestama, kuulama ja uskuma. Pühadus algab alati vaikseks jäämisest ja kuulamisest. paljud rändurid naasevad koju muudetud inimestena.“

Vormsi ja teiste Eesti väikesaarte elu ja siinsete pühapaikade hoidmisesse saame igaüks anda oma panuse, mille üheks heaks näiteks on perekond, keda täna tunnustatakse EELK koostöömedaliga. Nad ei ole üksnes toetanud selle kiriku katuse suurelt remonditöid, vaid on õpetanud vanade meistrite oskusi nooremale põlvkonnale, et kui nemad ise ei jaksa enam saarele sõita, oleks siin olemas need inimesed kes oskavad ja suudavad hoida meie kätte esivanemate poolt usaldatud pärandit.

Olavipäeva pühakirjalugemises kõnetab meid Pauluse sõna: „Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.“

Vormsilasteks saab ilmselt pidada neid, kelle esivanemad pärinevad sellelt saarelt, kes on ise siin mõni aeg elanud või omab selle saare sissekirjutust.  Laiemalt võib aga saarlaseks pidada neid, keda kõnetab selle paiga ajalugu, rahu ja inimesed. Võib-olla, et nooruses ei mõtle me sellele, mida sageli oleme laulnud Eestis tuntud laulu sõnadega mille autoriks on Sõrve kunagine pastor ja laulude autor Martin Körber: „Vaikne kena kohakene, Kõige kallim surmani! Minu isamajakene meeles minul alati! Minu isamajakene, Linnupesa sarnane; sest ma nagu linnukene Igatsen ta järele!“

Kui oma sünni poolest samuti saarlane pastor Harri Haamer oli Siberisse küüditatuna jõudnud kohta, kus tal lõppes jaks elutahe, meenus talle tema kodukoht ja perekond, mis andis talle jõudu ja jaksu tulla elusana vangilaagrist tagasi. Nii tema kui paljud teised kes on olnud oma elu palverännakul, on tunnistanud, et selleks endis neile jõudu Jumala armastus Kristuses, kes kutsub meid oma armuvahendite Sõna , ristimise ja armulaua kaudu, selleks et saaks taastatud ja hoitud meie osadus Jumala ja kaasinimestega.  Andu Issand ise meile selleks oma õnnistust!

 + Anti Toplaan