Jutlus Mt 7: 13-14

Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

Jeesus räägib kitsast väravast ja teest, mis viivad ellu. Tema sõnade kohaselt leiavad selle vähesed. Mida see tegelikult tähendab? Väljend „kitsas värav“ tuleb algkeelest, kus see tähistabki kitsast ja piiratud sissepääsuga väravat. Küsimus on niisiis sissepääsus, mis on sedavõrd kitsas, et sealt ei saa siseneda, kandes endaga kaasas ükskõik mida. Pilt kitsast väravast näitab, et Jumala riiki ei minda sisse oma teenete, uhkuse või enesekindluse varal. Kõik üleliigne tuleb maha jätta.

Maret Soorsk meenutas kevadel Laurentiuse kirikus kunagise Kuressaare nahavabriku omaniku Oskar Wildenbergi perekonna lugu. Oskar sai väimeheks ja vabrikusse inseneriks ühe „taevase külalise“. 5. detsembri päeval 1904. aastal läksid kaks noort meest, kellest üks oli Hans Fraenkel (1875–1919), Stockholmist õhupalliga lendama. Vali tuul kandis nad kursist kõrvale. Vihm, lumi ja jäide läbisegamini muutsid õhupalli nii raskeks, et vaid tänu üleliigse pagasi väljaheitmisele maandus see Saaremaal Atla rannas. Öö veetsid mehed sealsamas ja hommikul läksid abi otsima.

Mehed toodi linna, kus nendega hakkasid tegelema piirivalveülemused ja Rootsi aukonsul Hans Schwallbach (tema kaubamaja asus Kauba t 7). Noormeestele meeldis Kuressaares, kuigi neid peeti esialgu isegi Jaapani spioonideks (eelmise aasta veebruaris oli Jaapani ja Venemaa vahel sõda puhkenud). Noormehed tekitasid linnas elevust ja varsti hakati „taevaseid külalisi“ peenematele pidudele kutsuma. Lõpuks sattusid nad Oscari ja Elvine hõbepulma. Peretütre Margarethe ja Hansu vahel süttis armastus esimesest silmapilgust. Margarethe oli selleks ajaks küll juba kihlatud, kuid ta katkestas kihluse ja abiellus Hans Fraenkeliga. Kahjuks suri Oscari noorim tütar Margarethe juba üsna noorelt. Isa kinkis tütre mälestuseks Laurentiuse kirikule kroonlühtri, mis seati üles altari ette.

Jumala riiki ja tema palge ette tullakse väravast, kes on Jeesus Kristus ise. Nii nagu õhupalliga rännanud noormehed said eluks uue võimaluse, saavad uude ellu Kristuse kaudu need, kes ei astu sinna mitte oma tegude varal, vaid usu kaudu Temasse, kes kingib meile uue elu. Olgu noorelt lahkunud Margarethe mälestuseks kingitud altariruumi kroonlühter või ettevõtjast ema poolt oma poja Jüri Randla mälestuseks 25 aastat tagasi annetatud kiriku vitraažaknad – need näitavad ja peegeldavad valgust, et me näeksime oma ususilmadega selgelt meie eest kannatanud ja ristilöödud Kristust, kes on meid päästnud üksnes armust, kinkides meile usu anni. (Ef 2:8)

Kui värav on kitsas, on see justkui Petlemma Sünnikiriku madal peauks, millest sisenemiseks tuleb inimesel kummarduda. Sellisest uksest sisseminemiseks tuleb meil loobuda kõigest, millele inimene oma loomu poolest toetub – olgu selleks näiteks tema positsioon, vara, haridus või tuntus ühiskonnas. Värav osutub kitsaks neile, kes loodavad peamiselt omaenda teenetele, aga piisavalt avaraks neile, kes panevad oma lootuse Jumala armule Kristuses.

Meid eluteele juhtiva värava eeskujuks võiksid olla Psalmis 118 nimetatud õiguse väravad: „Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat!“ Nende väravate kaudu astub palverändur templisse, tänades selle eest Issandat.

Kitsas tee tähendab algkeeles teed, mis on kitsas ja raskesti läbitav. Kui meie koguduse liikmed külastasid mõne aasta eest Iisraeli kõrbealal mäestikukanjonit, kulges selle kohal kitsas rada, mille läbimiseks tuli võtta kokku kogu julgus, aga loota ka kaasrändurite abile. Küsimus ei ole niisiis lihtsalt kitsast rajast, vaid teest, millel käimisega seostuvad pinge, vastutus ja katsumused. See tee kujutab kristlase elu siin maailmas. Nagu ütleb Helle Reinaru loodud ansambel Crux oma laulusõnades:
Ei see kristlase tee pole sile ja sirge, siin on kurve ja kraave, künkaid ja orge.
Siin on ilu ja võlu ja kui vahel väsid, siis on õpetussõnu ja toetavaid käsi.
Kui on tormine ilm ja vihma kallab, on mu silmad suunatud peamiselt alla.
Igat sammu siis kaalun ettevaatlikult läbi, kui on eriti raske, siis kannab vaid üks vägi.

Jeesus ütleb oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!“ (Mt 16:24). Iga kristlase ellu kuuluvad oma risti kandmine ja usukatsumused. Kitsast teed käivad Jeesuse järgijad ka selles tähenduses, et nad saavad kriitikat eri pooltelt. Jeesus kiidab oma mäejutluses õndsaks neid, keda Tema pärast laimatakse, taga kiusatakse ja kelle kohta valega kõiksugust kurja räägitakse.

Kunstnik Ervin Õunapuu kritiseerib Postimehe portaalis ilmunud arvamusloos kiriku igavese karistuse ja taevariigi lubadusi ning muid kontrollimatuid uskumusi, väljendades seisukohta, et seda, mida pole erinevalt teadusest võimalik tõestada, ei ole võimalik tõena esitleda. Autor viitab muuhulgas kirjakohale, mis ütleb: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ (1Ms 1:1). See oli ja on usklike jaoks ka täna seletus eksistentsi algusele. Kunstniku sõnul „uurivad tänapäeval universumi arengut astronoomia, füüsika ja kosmoloogia, mis põhinevad vaatlustel, mõõtmistel ja kontrollitavatel mudelitel. Need seletused ei vaja nähtamatut Loojat, kelle olemasolu ei ole võimalik tõendada.“

Kui keegi ütleks meile, et Windowsi arvutitarkvara tekkis iseeneslikult evolutsioonilise arengu käigus, peetaks teda imelikuks. Aga universumit kui kõige keerulisemat süsteemi kipuvad ateistid pidama isetekkeliseks. Jumalat ja teadust pole mõtet omavahel segi ajada, sest esimene ei vaja teist ja teine ei jõua esimeseni, kuna teaduse tegutsemisala on piiratud kolmemõõtmelise aegruumiga.

Hiljuti viimsele teele saadetud õpetaja Toomas Paul on selle teema kohta kirjutanud, et universumi loomine ja mõtleva elu tekkimine on mõistatus, mida ei tea lõpuni ka teadlased, mistõttu on siinkohal nii teaduse kui ka religiooni puhul tegemist teatud laadi usuga. Ta on rõhutanud, et bioloogid võivad küll elu arengu mehaanilisi ja keemilisi protsesse kirjeldada, kuid elu algne tekkimine jääb alati sügavaks ja hoomamatuks saladuseks. Oma esseedes ja jutlustes viitab ta sellele, et elu tekkimine ei ole lihtsalt juhuslik mehaaniline kokkusattumus, vaid miski, mis nõuab inimeselt intellektuaalset leebust ja aukartust Looja ees.

Tulles aga tagasi kristlase tee juurde – meie usu aluseks olev ilmutus ja Piibel tunnistavad, et pääste osaliseks saab inimene üksnes usu läbi Kristusesse. Kitsas tee ei ole inimesele alati esimene valik, kuid see on tee, millel käimine tähendab kulgemist Jumala tahtes. Jumal seab Moosese kaudu oma rahva ette elu ja hea, surma ja kurja: „Kui ma täna sind käsin armastada Issandat, oma Jumalat, käies tema teedel ja pidades tema käske, määrusi ja seadlusi, et sa võiksid elada ja paljuneda, ja et Issand, su Jumal, õnnistaks sind sellel maal, kuhu sa lähed, et seda pärida.“ (5Ms 30:15–16).

See on tegelikult sõnum ka Eesti rahvale olukorras, kus lapsi sünnib meie peredesse aasta-aastalt vähem. Küsimuse all on see, kas suudame aastaks 2100 üldse enam üleval pidada oma riiki, keelt ja kultuuri, kui meid võib selleks ajaks olla 1,3 miljoni asemel alles alla 800 000 inimese? See on omaette suur küsimus, aga selle lähtekohaks ei ole lootmine oma jõule ja võimalustele, vaid Jumala usaldamine ja selles lootuses elamine.

Elu, mida me elame, ei pea alati olema kerge – selle juurde kuuluvad kindlasti sisemised heitlused ja usuvõitlused. Samas ei ole me selles võitluses üksi, vaid kuulume kogudusse, kus meie ümber on teised usuvõitlejad. Võitlevasse kirikusse (ecclesia militans) kuuluvad kõik praegu elavad kristlased, kes võitlevad patu, kiusatuste, kurjuse ja omaenda nõrkuste vastu. Võidutsevasse kirikusse (ecclesia triumphans) kuuluvad aga juba igavikku kutsutud pühad, kes on maise võitluse lõpetanud ja saavutanud igavese õndsuse.

Kitsas tee on elu, kus võime kohata vastuseisu või mittemõistmist ja tunda oma nõrkusi, kuid samas kogeda üha uuesti Jumala armu. See tee ei ole sillutatud meie enda teenetega, vaid usuga, mis aitab meid jõuda võidutsevasse kirikusse.

Jeesus räägib ka laiast teest, mida mööda on kerge liikuda. Lai ja avar tee kujutab teekonda, kus inimene saab oma soovide kohaselt valida talle parima suuna, kuid selle juurde ei kuulu meeleparandus ega oma risti kandmine. Kuna inimesele on omane valida kergema vastupanu tee, valib enamik just selle võimaluse.

Selle maailma tee on lai, kuna see sallib kõike, minnes kaasa üldiste arvamuste ja käitumistavadega ehk peavooluga. Sellel teel käimine ei nõua palju, kuid see ei vii ka ellu. Seepärast hoiatab Jeesus selgelt, et lai tee viib hukatusse. Hukatus tähendab igavest lahusolekut Jumalast. Piiblis on seda kujutatud igavese tulena või Ilmutusraamatus kirjeldatud tulejärvena. Nende näidete puhul ei ole tegemist üksnes füüsiliste paikadega, vaid ennekõike lahusolekuga Jumalast kui elu allikast ja lättest.

Jumala tahteks ei ole siiski hukatus, vaid õnnistuse pärimine. Jumal andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. (Jh 3:16)

Hukatus seisneb selles, kui inimene hülgab talle pakutud pääste. Nii kutsuvad Jeesuse sõnad meid tõsisele enesevaatlusele. Värav, mis viib igavesse ellu, on kitsas. Sellel saab käia üksnes uskudes ja end Jeesuse kätte usaldades, Temalt tuge ja nõu paludes. Kui jüngrid küsisid kord oma Õpetajalt: „Ja kes siis võib pääseda?“, ütles Jeesus neile otsa vaadates: „Inimeste käes on see võimatu, mitte aga Jumala käes, sest Jumala käes on kõik võimalik.“ (Mk 10:26–27)

Jumal ise sünnitab meis usu oma sõna ja armuvahendite kaudu. Igaüks, kes võtab vastu evangeeliumi, saab usu anni. Igavesse ellu viiv tee on kitsas, aga Jeesus on tõotanud meie eest hoolitseda. Ristitud kristlastena saame kindlalt loota, et Jeesus viib meid kord taeva kirkusesse. Tema ütleb: „Ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest.“ (Jh 10:28)

Eelmisel nädalal viimsele teele saadetud Toomas Paul on loonud laulule „Oh Issand, jää“ eestikeelsed sõnad. Selle neljandas salmis öeldakse:
Ei karda Sinu kõrval kurja ma,
ei haigust, pisaraid mind murda saa.
Mis teeb mul surm, kui alistatud ta?
Ma võidutsen, kui sina minuga!