Mt 16: 13-19

Pärast seda, kui Jeesus oli manitsenud oma jüngreid hoiduma variseride ja saduseride õpetusest, suundus ta Kaisarea aladele – Galilea järvest põhja pool asuvasse piirkonda, mis arvatavasti oli kõige kaugem paik Jeruusalemmast, kus Jeesus kogu oma avaliku tegevuse vältel viibis. Et just seal kõlas Peetruse tunnistus Jeesusest kui oodatud Messiast ning algas Jeesuse teekond Jeruusalemma ja Kolgata risti poole, ei ole juhuslik, pidades silmas, et tegemist oli Iisraelis kõige paganlikumaks peetud piirkonnaga: «…paganate Galilea, rahvas, kes istub pimeduses, on suurt valgust näinud, ja neile, kes istuvad surma maal ja surma varjus – neile tõuseb valgus!» (Mt 4:16)

Kui varem olid nii Jeesuse vastased kui pooldajad, sealhulgas Tema jüngrid, proovinud leida vastust küsimusele, kes Jeesus on (Mt 8:27) ning kas Ta on see, «kes pidi tulema» (Mt 11:3) või on vaja oodata kedagi teist, siis nüüd küsib Jeesus oma jüngrite, tõenäoliselt kaheteistkümne apostli käest: «Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?»

Jeesusega kokku puutunud inimesed küsisid ikka ja jälle imestades, kes Ta selline on. Temalt paluti või koguni nõuti tunnustähti, mis aitaksid inimestel Teda ära tunda ja Jumala läkitatuna tunnustada. Jeesus enamasti ei vastanud taolistele küsimustele ja keeldus ka tunnustähtedest, rõhutades, et need, kellel on silmad näha ja kõrvad kuulda, peaksid ilma tunnustähtedetagi mõistma ja uskuma.

Jeesus ei esita seda küsimust uudishimust ega avaliku arvamuse uurimise soovist, vaid selleks, et anda oma jüngritele õppetund. Jüngrid reageerivad täpselt nii, nagu Jeesus ootas, s.t toovad esile mitmesuguseid vastuseid: «Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.» (Mt 16:14)

Jeesus ei jää jüngrite vastusega rahule, vaid küsib edasi: «Aga teie, kelle te ütlete minu olevat?» Nüüd vastab Peetrus kõigi apostlite nimel: «Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!» See on õige vastus – isegi kui Peetrus selle ulatust sel hetkel veel täielikult ei mõistnud. Jeesus kiitis Peetruse selle vastuse peale õndsaks, kuna Peetrus ei juhindunud inimlikust arvamusest, vaid võttis omaks talle ilmutatud jumaliku tõe ning andis sellest tunnistust. Just see on kalju, millele Issand on rajanud oma koguduse: tunnistus Temast kui Kristusest, Jumala Pojast, kes on tulnud, et anda oma elu ning päästa inimkond patust ja lepitada Jumalaga oma kannatuste, surma ja ülestõusmise läbi. See on tunnistus, mida ei saa meile ilmutada liha ega veri, vaid üksnes Jumal. See on tunnistus, mida peame edasi andma, nagu seda on apostlitest alates põlvest põlve kuni meie päevini edasi antud – jumalik tõe Kristusest, mitte kõikvõimalikud inimlikud arvamused.

Jeesus on elava Jumala Poeg, Jumala Võitu ja Läkitatu, kes on tulnud, et täita ülesanne, mille Isa oli Talle andnud ja millest tunnistas ka Tema nimi: päästa oma rahvas nende pattudest (Mt 1:21). Jeesus on Immaanuel, Jumal meiega, kelles on läinud täide kõik, mida Issand oli oma prohvetite kaudu rääkinud (vrd Mt 1:22j).

Sisuliselt on see sama, mida Peetrus ja teised apostlid ütlesid hiljem Suurkohtu ees: «Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.» (Ap 5:29) või mida Paulus kirjutab tessalooniklastele: «Ja seepärast me tänamegi alatasa Jumalat, et kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana, mis on tegev ka teis, kes te usute.» (1Ts 2:13)

Jeesus andis Siimonale ka nime, mille järgi me teda peamiselt tunneme – Peetrus, Kalju (gr. Πέτρος), jätkates: «Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu.» (Mt 16:18) Muidugi ei ole Peetrus kalju mitte lihast ja verest inimesena. Me teame, et inimesena oli Peetrus kõike muud kui kalju – pigem midagi kõikuva pilliroo sarnast, iseäranis siis, kui ta vastupidiselt varasemale kiitlemisele oma Issanda kolm korda ära salgas.

Peetrus on kalju, millele Jeesus ehitab oma koguduse, sellena, kes tunnistab Jeesuse Kristuseks, elava Jumala Pojaks, kusjuures ta ei tee seda mitte üksikisikuna, vaid kõiki apostleid esindades. Nii ongi õigupoolest Peetruse ja teiste apostlite ning nendest alates põlvest põlve kogu kristlaskonna poolt edasi antud tunnistus Jeesusest kui Kristusest see kalju, millel püsib kristlik kirik, teades, et põrgu väravad – s.t ükski kurjuse ega pimeduse jõud – ei suuda seda võita.

Seejärel keelab Jeesus jüngritel teatada, et Ta on Messias (Mt 16:20), kuna järgneb ettekuulutus Tema kannatustest ja surmast. Peetrus, olles äsja kuulutanud Jeesuse Messiaks, ei suuda seda sõnumit vastu võtta ning Jeesus peab teda kiusatuseks, märkides, et ta mõtleb inimlikult, mitte Jumala viisil (Mt 16:22j).

 Kahtlemata ei mõistnud Peetrus ega teised apostlid ega mõista ka meie Jeesust lõpuni. Me ei saagi Jumalat ja Tema armu lõpuni mõista – pigem saame selle üle imestada, selle ette kummarduda, seda imetleda ning Jumalat selle eest kiita ja tänada. Ning seda nii hästi, kui suudame, edasi kuulutada – mitte inimeste, vaid Jumala sõnana, et see võiks tuua pääste ja saada tegevaks kõigis, kes selle vastu võtavad ja seda usuvad.

Põrgu väravad, patu ja kurja väed ei suuda saada võimust apostlite tunnistusele ja Kristusele endale kui tõelisele kaljule rajatud kirikust. Samamoodi ei tohi me lasta kurjal saada võitu ka usust meie endi südames, ei patu ega kahtluste läbi. Jeesus andis Peetrusele ning tema kaudu kõigile apostlitele ja kogu kirikule taevariigi võtmed.

Evangeeliumi kuulutamise, aga ka päris konkreetselt inimestele nende pattude andeksandmise kaudu kasutab kirik talle antud võtmete meelevalda, et oleksime patust lahti mõistetud nii maa peal kui taevas ega peaks kartma, et taevariigi värav võiks olla meie eest suletud. Me teame, et hoolimata nõtrusest, kahtlustest, isegi langusest jäid Jeesuse apostlid, kõik peale ühe, Talle ustavaks. Nad suutsid seda, kuna neile oli saanud osaks midagi märksa paremat nähtavast kogemusest. Nad olid võtnud vastu ilmutuse oma Isalt, kes on taevas, ning teadsid, et tõeline kalju, millele nad on rajatud, on Kristus ise.

Tema andis meile sõnumi sellest, et tema on Jumala Poeg, kes sündis maailma, suri meie eest ja tõusis üles surnuist avades meile tee igavesse ellu mida kuulutavad tema apostlid. Seepärast toetas Jeesus rajada oma kiriku sellele kaljule a seepärast tunnistame meie selle kiriku olevat rajatud Kristuse alusele ja apostlite õpetusele.

+ Anti Toplaan