Jutlus Jk 2: 8-13

Apostel Jaakobus kiidab kogudust selle eest, kui nad täidavad kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”

Selle maailma olukordade keskel ei ole kerge pidada silmis taevalikku eesmärki sedavõrd kirkana, et seda ei mõjutaks see, mida me inimestena enda ümber näeme ja kogeme. Kui ka usuinimesed satuvad olukordadesse, kus nad peavad endale tunnistama, et miski või keegi on saanud nende elus Jumalast olulisema koha, saab seda tunnistades meelt parandada. On inimlik end teistega võrrelda või ennast teistest milleski paremaks pidada või kedagi millegi pärast hukka mõista, aga teistele näpuga näitamine seab vähemalt oma sõnadega kohtumõistja enda samade mõõdupuude ette. Kui me peaksime andma oma elust Jumalale vastust, siis tema ees ei suuda seista ükski inimene, kui ta ei ole leidnud armu Issanda Jeesuse juures.

See, kes peab oma elus silmas kuninglikku käsku: „Armasta oma ligimest nagu iseennast,” ei kipu üht inimest teistest paremaks pidama. Jeesuse õpetuse järgi ei ole ligimesed vaid need, kes kuuluvad ühte rassi või need, kes tunnistavad sama usku, vaid kõik inimesed soost ja maailmavaatest sõltumatult. Seepärast on kogudusse teretulnud kõik inimesed. Pauluse ajal ja ka tänapäeval võib olla probleem selles, et tuntumad või jõukamad inimesed pälvivad koguduses suuremat tähelepanu kui teised. Praktiline kogemus on näidanud pigem seda, et millegagi silmapaistvatel inimestel on ka väga palju muid väljakutseid, nii et koguduse jaoks ei pruugi neil pärast sellega liitumist eriti palju aega olla. Kui nüüd koguduse juhtide tähelepanu läheb esimestele, tõusevad tegelikud vabatahtlikud ja töötegijad kiriku tagumistest ridadest nende hulgast, keda esmapilgul esiplaanil ei kohta, aga kes on võtnud Issanda kutset tõsiselt.

Igaüks, kes peab kinni kogu seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Mõttelaad, mille vastu apostel seisab, on küllap tuttav meist igaühele. Inimesed ütlevad ikka oma tegu või käitumist põhjendades, et nad ei ole teinud või mõelnud midagi halba. Kui halva alla mõelda väga raskeid eksimusi, nagu kellegi elu võtmist, vargust või truudusetust, siis enamik inimesi leiab, et kui ma neid asju ei ole teinud, ei ole ma eriti halb inimene. Probleem on ainult selles, et seesama Jumal, kes on keelanud ettekavatsetud tapmise, on samas käskinud armastada Teda üle kõikide asjade ja ligimest kui iseennast. Teiste sõnadega: üksainus kord, kui oled armastanud ennast rohkem kui oma ligimest, on muutnud sind kogu Jumala seaduse rikkujaks, meie vanasõna järgi, et üks tilk tõrva rikub kogu mee.

Vanglas ei ole väga suurt vahet, millise kuriteo eest keegi on vabaduse kaotanud ja kas kellegi kuritöö on suurem kui teisel, kuna kõigi karistuse kandmiseks on määratud vangistus, sest kehtivat seadust on rikutud ja kohtuotsus on langetatud. Kui meid peaks hindama Jumala seaduse valguses, ei suudaks meist keegi selle ees õigeks jääda.

Kui Jumala Püha Vaim elab meis, siis ta näitab meile meie asju, mis meile endale ei tundugi väga suurte eksimustena, aga Vaim annab märku, et peaksime need asjad oma elus korda seadma. Juba kaua aega tagasi tabas minu auto esiklaasi vastutuleva auto rataste alt väike kivi, mis tekitas esiklaasi täkke koos väikeste kiirtega. Kuna see otseselt vaatevälja ei häirinud, siis olin sellega juba mõnda aega harjunud. Ikka ja jälle mõtlesin, et lasen selle ära parandada, kuid plaaniks see jäigi, kuna alati on palju muid ja olulisemaid kohustusi. Täke ja väikesed kiired selle ümber tuletasid end siiski alati autosse istudes meelde ja nii pöördusin lõpuks vastava ettevõtte poole. Meister võttis minult töö vormistamisel muuhulgas allkirja, et kui täkke parandamisel lähevad kiired käest ära, siis pean arvestama sellega, et sel juhul tuleb välja vahetada terve esiklaas. Läks siiski õnneks ja kuigi täke koos kiirtega ei muutunud olematuks, jäi sellest alles vaid vaevumärgatav täpike esiklaasil, nii nagu vigastusest paranenud väike arm nahapinnal. Jumal tuletab meile meelde ja annab meile märku, et me oma elu väikeste eksimustega ei harjuks, vaid usaldaksime need parandamiseks oma Meistri ja Õpetaja hoolde, kellel on meelevald need meile andeks anda ja meie elu parandada. Kui me seda ei tee, jäävad need meie ellu või võivad kasvada ka suuremateks probleemideks, mis võivad varjutada kogu ülejäänud väljavaate elule.

Teine juhtum, mis pani mind mõtlema enda headele kavatsustele, nii hästi ei lõppenud. Alates eelmisest aastast olen oma kodu piirile rajanud kiviaeda, kuhu on hea paigutada mullavaesest maast esile tulevaid kive, aga aia tegemiseks vajan ka lisamaterjali. Eile leidsingi ühest vanast kiviaiajalast piisavalt laia kivi, mis osutus uuele kohale sellisena liiga suureks, ja nii arvasin, et saan selle poolitada, kukutades selle väikeselt kõrguselt teisele kivile. Kahe võrdse poole asemel juhtus nii, et kivi oli tegelikult habras ja pudenes löögi tagajärjel paljudeks kildudeks, mis ei kõlvanud enam muuks kui aia täitematerjaliks.

Mitmete rahvaste juures on tuntud ütlus: „Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega.“

Peame ikka aeg-ajalt tunnistama, et ainuüksi meie enda headest mõtetest või plaanidest ei piisa, sest ilma õigete tegudeta võivad need lõppeda halbade tagajärgedega. Kiviaia rajamisel on mind lohutanud tasakaalumõttena teine näide, et vaatamata täiesti erinevatele kividele ja nende kvaliteedile leidub imelikul kombel neile igaühele tervikus tema ainuomane koht. Nii on ka meie endaga, kus Meister leiab meid ja suudab vaatamata meie puudustele ja kohatisele tahumatusele leida meile oma plaanides ainuomase ja sobiva koha teiste kõrval, mis kokku moodustab harmoonilise terviku.

Seaduse eesmärk on seada meie silmade ette peegel, et mõistaksime seda, et ilma meeleparanduse ja oma eksimuste tunnistamiseta ei leia me armu. Apostel Paulus ütleb Rooma kirjas: „Meid mõistetakse õigeks Jumala armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ ja lisab: „Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest.“ (Rm 8:1–2)

Nii võime ühiselt tõdeda, et oleme armu saanud patused, kuna Jumala ees on iga inimene sama väärtuslik kui teine. Apostel Jaakobus võtab oma õpetuse vahetegemisest inimeste vahel kokku sõnumiga vabaduse seadusest ja halastusest.

Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi. Vabaduse seadus on samas Kristuse seadus. See kätkeb endas tõesõna, millest Jaakobus on varem rääkinud ja mille kohaselt toob Kristuse seadus elu. Jeesus ütleb: „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:12) Selle sõna valguses on inimestel vahetegemine Kristuse armastuse vastane töö. Nagu juba öeldud, kuigi kõik inimesed on alates Aadamast pattu teinud ja Jumala aust ilma, on tõsi ka see, mida Jeesus ütleb: „Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.“ (Jh 5:24) Kuidas siis neid vastandlikke sõnumeid mõista?

Viimses kohtumõistmises meenutatakse kristlaste puhul, kes on oma eksimused Jumalale tunnistanud ja leidnud armu, vaid nende tehtud heategusid. Halvad teod on nii, nagu prohvet Miika kirjutab, uputatud mere sügavusse. Neid enam ei meenutata. Järele jäävad vaid need teod, mis on toonud au Jumalale. Seetõttu ei tohiks kristlasele tegude järgi kohtumõistmine olla hirmu-, vaid rõõmukogemus.

Inimene, kes ei ole oma eksimusi Jumalale tunnistanud ja neid andeks palunud, peab viimses kohtumõistmises kuulma oma tegudest ja valedest valikutest ning võtma vastu nende tagajärjed. Viimse Jumala kohtu õigluses ei pea keegi kahtlema, aga inimene tahab ikka võtta teise tegude ja sõnade üle hindamise üha enam enda kätte. Mõtelgem vaid hetkeks, kui palju me anname enda kohta avalikkusele infot, mida saab meie vastu kasutada – eriti ilmavõrgus ja sotsiaalmeedias, kus iga liigutus jätab jälje. See, mida keegi on kunagi öelnud või arvanud, ei kao automaatselt, vaid jääb ilmavõrku ringlema aastateks. Selles valguses peaksime väga tõsiselt suhtuma sellistesse algatustesse, kus meie elu ja liikumist soovitakse üha enam salvestada. Üheks näiteks on eelmisel nädalal Euroopa Parlamendis vastu võetud sõnumikontrolli määrus, mis sisuliselt seadustab kodanike massijälgimise. Hiljuti tabas mõnda Eesti ettevõtjat halb üllatus, kui nende vastu esitatud süüdistuse tõendusmaterjalina avalikustati nende erakirjad pereliikmete vahel või nende poolt pealtkuulatud telefonivestlused. See peaks meid panema juba inimestena olema oma sõnades ja väljendustes ettevaatlikud, aga riik ei tohiks inimese eraellu sellisel määral sekkuda, kui see ei ole just inimeste enda soov oma toimetamisi avalikustada.

Kuigi Eestit reklaamitakse kohana, kus rappa ja sohu pääseb ka kuiva jalaga, kuna neisse on rajatud rajad või laudteed, siis rappa või sohu ülekantud tähenduses sattudes ilmselt enam kuiva jalaga ei pääse.

Helilooja Jüri Reinvere kirjutab oma viimati ilmunud essees: „Kui räägid mitut keelt ja oled elanud mitmes riigis, on tavaline, et sind peetakse kellekski teiseks ja sa näed, kuidas üks rahvas näeb teist. Aastaid Rootsis rootslastega suheldes tekkis üks kummaline kolmnurk: eestlased vaatasid rootslastele ülalt alla, rootslased vaatasid soomlastele ülalt alla ja soomlased vaatasid jälle Eesti eestlastele ülalt alla. Saa siis aru, mis asi on kosmopoliitsus!“

Kui see näide paneb pigem muigama, siis ühe rahva arvamus enda ülevusest teise suhtes pigem hirmutab – nii nagu see on näiteks Venemaa ja Ukraina suhetes. Teadmine lõplikust õiglusest on kaasaja maailma sündmuste peale mõeldes lohutav neile, kes on pidanud kannatama ülekohtuste tegude all. Nii apostel Paulus kui ka Jaakobus räägivad Jumala kohtust Tema riigi heaks. Teiste sõnadega on ristiinimene oma usuelu elades ja vaimulikku võitlust pidades juba taevariigi pärija ega pea seda õigust eriliselt tõestama. Usk ja arm on Jumala töö ja kink meie heaks.

Selle teemaga seostub otseselt see, millest Jaakobus räägib erapoolikusest ja halastusest kõneleva lõigu lõpus: „Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.“

Jaakobus imestab, kuidas meie, kes me oleme näinud Jumala Poega kannatamas ristil kujutlematut valu meie pärast, võime sellest hoolimata suhtuda ja tegutseda oma ligimese suhtes viisil, nagu ei oleks Jumala armastusel meie elus mingit mõju või kohta. Nii on tema sõnum aktuaalne ka meie ajal. Jaakobuse sõnum paneb meid küsima iseendalt, kas meil oleks põhjust meelt parandada, armastada Jumalat üle kõikide asjade ja ligimest kui iseennast.