Kirgastatud Kristus - Sinu kohal koidab Issand ja sinu kohal nähakse Tema auhiilgust! Js 60:2

„Kui saaksin mingi usaldusväärse tõendi Jumala kohta, siis võiksin Temasse uskuda.“ Sellist lauset oleme sageli inimeste suust kuulnud.

Uskumise raskus tundub olevat selles, et me ei saa piisavalt usaldusväärselt tunduvaid tõendeid sellest, et Jumal on olemas ja mõjutab maailma sündmuste kulgu. Ja seni kuni sellist mõjusat teadmist ei ole, on enamiku meelest parem olla uskumata.

Tänase pühapäeva evangeeliumis laseb Jeesus Peetrusel, Jaakobusel ja Johannesel näha inimsilmale nähtamatut maailma, kus viibivad need, kes on jätnud selle maailma teed selja taha. See kogemus on neile sedavõrd eriline, et Peetrus sooviks jääda sellesse hetkesse kauemaks, aga samas on see samaaegselt nii hämmastav kui ka hirmutav. Selles hetkes on kohal taevalik tegelikkus, mida me oma maisele sünnipärale vaatamata igatseme, aga ka Jumala pühadus, mille ees inimene tunneb hirmu ja langeb põrmu. Nii juhtus Moosesega, kui Jumal kõnetas teda põlevas põõsas ja talle kuuldava häälega, mis käskis võtta kingad jalast, sest maa, millel ta seisis, oli Jumala ligiolu tõttu püha. Me ei ole enda või teiste elusaatuse üle võrdsed otsustajad oma Loojaga, vaid meil tuleb kummardada oma pea Jumala majesteetlikkuse ees.

Eelmisel nädalal meie hulgast ära kutsutud Toomas Paul on oma raamatus „Sinu tahtmine sündigu“ kirjutanud:
„Et suuta ükskord surra, tuleb osata elada – elada nüüd ja siin ja Sulle. See tähendab paratamatult ka suremist – seal ja siis ja homme ning oma pisikese mina jaoks. Elades nii, nagu elama peaks, võib surra otsekui iga päev, nii, et kui kätte jõuab viimne arvete tasumise päev, polegi enam midagi kaotada.
Praegu ei ole sild tulevikku, vaid ta on tähendusrikas oma sisu tõttu. Tema sisu on praegu, millega minu tühjus end täidab, kui ma ainult vastu võtta mõistan. Sinu ligidus ei ole kogetav üksnes meeldivas, vaid samal viisil ka valus. Sina annad elule teise mõõte, sügavuse dimensiooni. Igavik ei ole lõputult kestev aeg ega aja lõpp, vaid midagi hoopis muud. Igavik on igas hetkes, kui avada end talle.
Igavikku, nii nagu Sind, ei saa oodata kunagi aegade lõpul kuhugi saabuvana, vaid tal tuleb lasta siseneda tänasesse päeva. Kes Sinusse usub, sellel on juba igavene elu, ta on juba siirdunud surmast ellu.“

Inimesed teeksid parema meelega Jumalast neile arusaadava ja inimliku olendi. Selline Jumal peaks toimima ja tegutsema ligilähedaselt nii, nagu seda teevad inimesed ise. Ta peaks nõustuma sellega, et meie, inimesed, seame Temale tingimusi, mille täitudes nõustuksime Teda uskuma ja usaldama. Otsekui Jumalal puuduks midagi olulist, mida meie usu kaudu saaksime Temale anda.

Ometi on olukord sootuks vastupidine. Meie oleme sõltuvad Jumalast ja meie elu on Tema kätes. Seepärast julgustatakse meid Jumalat otsima.

Kirgastuspühal viitavad pühakirjatekstid sündmustele, kus Jumal ilmub oma kirkuses inimestele. Kõigis nendes sündmustes on midagi sarnast. Jumalaga kohtumine ei olnud inimestele kerge kogemus. Kuna kohtuja ei jäänud nähtut imetlema, vaid, nii nagu Ilmutusraamatu autor Johannes, tajus oma patust olukorda Püha Jumala ees ja kartis, et ta sureb.

Jumal on palju enam, kui suudame endale ette kujutada. Meie, inimesed, võime õppida tundma Jumalat Jeesuses Kristuses, inimeseks saanud Jumala Pojas. Temas on meile avatud tee Jumala juurde. Kord, kui kohtume Jumalaga kirkuses, saame seda teha Tema kaitse all, kuna Temal on võtmed ka surma ja surmavalla väravatest läbiminekuks.