Neljas paastuaja pühapäev räägib leivast, mis on eluks vältimatu. Ka paastumine ja leib kuuluvad kokku. Ukrainas rohkem kui kuu aega kestnud  sõja tõtu on miljoneid, kes peavad kannatama puudust toidust, kus kõige nõrgemas olukorras on lapsed kes on pidanud oma kodudest põgenema. Meieni on jõudnud sõnumid kus vene väed pommitavad sihilikult põllumajandusega seotud taristut selleks, et viljaaidana tuntud maal ei saaks külvata vilja ja lõigata saaki. Vana tava ja moraalne kohus on see, et nendel kellel on lasub kohustus aidata neid kellel on puudus. Kui riik on aidanud ukraina sõja tõttu kannatanuid humanitaarabiga 1 siis meie inimesed 11 miljini eest. Kui riik korraldab hankeid majutuseks, siis inimesed on oma kodus avanud põgenikele suuresti tasuta. Õndsam on anda kui võtta.

Ühiskonnas ja maailmas ei tohiks olla ühte rahvast või gruppi, kes elab teise arvel või peab teist endast alaväärsemaks. Kahjuks ei ole maailm, milles elame paradiis, ega saa seda olema vaid pigem sarnaneb see kasina kõrbega. Kõik inimesed on piltlikult kõrbeteekonnal tõotatud maa poole. Ühisel teekonnal tuleb oma leiba jagada teistega. See mida me teeme kodus tuleb teha ka koguduses ja ühiskonnas. Jagamine ei tähenda ainult materiaalsete vahendite õiglasemat jagamist vaid ka meie aja ja oskuste, andide ja talentide teineteisega jagamist. Kui Jumal kingib koguduse keskel kellelegi armuande on need antud selleks, et nende abil ehitada üles kogudus ehk neid teistega jagada. Jagades muutub selline vara suuremaks. See mida me õnnistame Jumala sõnaga ja tema nimes see saab õnnistuseks ka teistele inimestele meie kõrval.

Johannese evangeeliumi kuuendas peatükis on evangelist korduvalt rõhutanud seda, et Kristus muudab juba selles ajalikus elus elu leivana igavese elu tegelikkuseks. Idamaa õpetuste mõjul arvatakse sageli nagu sünniks inimene uuesti mõnes inimeses või loomas. Ristiusk kuulutab igavest ehk lõppematut elu mis algab siin ajalikus maailmas ja jätkub igavesti taevas. Seda tõotatud maad mille suunas kogu inimkond on pürgimas ei saabu enne kui Jumala kirkuses kuid kristlik usk ei seisne pelgalt tuleva õnneliku elu ootuses ja igatsuses. See on tegelik ja tõeline elu juba nüüd. See on isiklik osadus temaga, kes juba praegu elab igavesti. See ei tähenda ka uskumist vaid isiklikul ja teiste silme eest varjatud viisil nagu tõelise usu kohta tavaliselt arvatakse vaid see on osadus koos kõigi nendega, kes elavad Kristusest ja tema sõnast.

Tänase pühapäeva evangeelium räägib eriliselt armulauast ja selle tähendusest. Jeesus ütleb muuhulgas: „Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sellel on igavene elu“, ja mis viitab otseselt armulaua sakramendile. Juudile oli vere joomine või söömine mõeldamatu. Leiva ja veini kasutamine oli aga kõigile arusaadav ja tuntud. Armulauas võetakse Jeesuse ihu ja verd vastu leivas ja veinis. Leib on Kristuse ihu ja vein on uue lepingu veri mis on valatud meie pattude andekssaamiseks. Armulaud tuletab meile meelde Kristuse poolt toodud ohvrit mida me võime vastu võtta usus igal jumalateenistusel kus armulauda pühitsetakse.

Jeesus andis oma elu et meie võiksime elada ja sellisena on armulaud nii osadus kui lunastussöömaaeg. Armulaual osalemine on maailma kõigis kirikutes märgatavalt kasvamas nii noorte kui vanade keskel. Armulauda tohivad meie kirikus  vanemate nõusolekul vastu võtta ka ristitud lapsed. Armulaua kutse seisneb selles et see viitab tingimusteta armastuse ohvrile, ühisele osadusele ja seeläbi kogetavalt rõõmule ja rahule. Kui Kristus on andnud meie eest oma elu, oleme vabad elama koos teistega ja teiste heaks.