Jutlus Jh 6: 1-15

Jeesuse suur populaarsus näitab, et tal oli inimestele kirjatundjatega võrreldes täiesti teistsugune mõju. Viimaste kuivad õpetused ja välispidised tseremooniad ei täitnud inimeste südameid. Jumala ilmutusest olid seadustundjad kujundanud inimesi siduvateks ja liigselt koormavateks normideks ehk tänapäevase sõnastusega olid nad head seadused muutnud üle reguleeritud normideks, millest ka parima tahtmise korral ei olnud võimalik enamikul inimestel kinni pidada. Mäletan kuidas 2019 aastal ehk 6 aasta eest olid EL direktiivid ja nende tõlgendamine tavalistele arusaamatuks. Soovitasin toona ka ise, et kui aga inimestel tekib tunne, et või ametkond neid ei kuula on suures plaanis kaks võimalust kas tõmbuda sisepagulusse või astuda sellele demokraatlike vahenditega otsustavalt vastu. Täna, kus erasektori töötajaskond on oluliselt kasvanud ja avaliku sektori töötajate arv järsult kasvanud tegutseb suur osa neid erinevate regulatsioonide rakendamise ja kontrollimisega mis on nii riigi kui ettevõtluse muutnud kohmakaks ning üle reguleerituks lähemaid näiteid võib igaüks tuua oma eluvaldkonnast.

Seadused ja nende täitmine ning tõlgendamine on olnud aktuaalsed teemad kõigil aegadel ja nii ka Rooma riigi oludes Jeesuse enda eluajal Iisraelis, kus riigi seaduste kõrval oli juutide jaoks ehk olulisemgi Jumala seaduste täitmine mille asjatundjad oli meile ajaloost tuntud usuliikumised nagu variserid, saduserid ja esseenid. Viimased olid tõmbunud eraldatusse surnumere äärde rajatud kloostrisse, vastukaaluna saduseridele, kelle teenistus ja teenimine oli seotud peamiselt Jeruusalemma templiga.

Jeesus, kes tegutseb peamiselt tavaliste inimeste keskel, oli oma õpetuse ja eluga suures kontrastis omaaegsete seadustundjatega. Jeesus elas rahva seas, saades osa nende rõõmudest ja muredest. Tema eeskuju ja õpetus ühendab endas nii igapäevaeluga seotud õpetust, ajalike vajaduste täitmist kui ka igavese elu tegelikkust. Tema teenistuses on ühendatud argine ja püha. Seda võime näha ka tänase pühapäeva evangeeliumiks olevas viie tuhande mehe toitmises. Kõige olulisem on selle juures Jumala au ja meelevald, mida ta ilmutab inimestele oma Poja kaudu. Selle teoga tunnistab ta end olevat tõotatud Jumala Messias. Samas pöörab ta tähelepanu ka nö. välisele küljele, mis paneb meid imetlema Looja tööd nagu seda on võimalik veel tänapäevalgi imetleda Galilea järge kaunil rannal mägede, vee ja halja rohu taustal. Tema hoolitses ka selle eest, et iga inimese põhivajadus meie igapäevase leiva näol, oleks täidetud.

See sündmus paneb meid mõtlema ka sellele, mida me teeme olukorras kus meid tabavad ajalikud raskused mil igapäevane leib ja vahendid on otsakorral või satume endalegi ootamatult meist sõltumatute olukordade keskele nagu oleme seda näinud sündmuste keerises, mis on seotud Ukraina sõjaga. Jeesus annab meile eeskuju nii praktilises tegevuses kui meie suhtumises. Ta ise säilitab neis olukordades rahulikkuse ja samas teab mida teha. Tema kõrval olevate jüngrite ülesanne on teda usaldada, kui nad ka ei usuks Jumala võimalustesse ega mõistaks Jeesuse antud juhiseid.

Nii viie tuhande inimese toitmine kui 40 päevane paastumine kõrbes õpetavad meile pinnapealselt vaadates Jeesuse otsekui vastakaid tegevusi. Kiusatuse hetke ei nõustunud ta muutma kivisid leibadeks, ega tulema keerulisest olukorrast välja läbi ime, vaid otsustas seada end inimestega võrdsesse olukorda. Toitmisimes oli aga küsimus nii tema messialikkuse kinnitamises kui halastusteost näljase rahva suhtes.

Tema õnn ei seisnud iseenda heaolu otsimises, vaid teiste õnnelikuks tegemises. Seda peaksime pidama ennekõike silmas ka ise, kui oleme peamiselt tegelemas enda tahtmiste täitmisega, selle asemel et kuuletuda Jumalale ja täita oma elus tema tahet. Mõlemad näited annavad Jeesusesse uskujaile julgustava eeskuju. Teisalt peame oma igapäevast leiba kõiges ikkagi ise välja teenima. Jumal ei õnnista eriliselt laisku. Samas võib tulla ette olukordi, kus meie enda nõust ja oskustest enam ei piisa. Just sellises olukorras võime kogeda üleloomulikku abi ja vastust meie palvetele.

Jeesuse toitmisimes on ka otsene viide armulauale. Kahte kala ja viit leiba õnnistatakse nagu armulaual leiba ja veini. See seos ilmneb veelgi selgemalt veidi hiljem, kui Jeesus õpetab taeva mannast ja elu leivast. Algkoguduse päevil, mil kristlasi enne keiser Konstantinuse ususallivuse edikti veel üldiselt taga kiusati, tähistasid kristlased oma kohalolu kala sümboli või märgiga. Kala ehk kirjapildis ikhtys tähtedest moodustus algkiriku salajane usustunnistus mis on ka tänapäeval leidnud oma kindla koha kristlikus kunstis. Iesous Khristos Theou Hyios Sooteer, ehk Jeesus Kristus Jumala Poeg, Päästja.

Kui Jeesus teeb suure imeteo, soovib rahvas teha temast oma kuninga. Palmipuudepühal saabub Jeesus eeslisälu seljas ratsutades inimhulga rõõmuhõigete saatel Jeruusalemma. Selles väljendus sügav vastuolu rahva mõtete ja Jeesuse enda kuninglikkuse vahel. Ta ei nõustu saama maiseks valitsejaks, vaid viib oma Jeruusalema tulekuga täide prohvetite ennustused alandlikult koormakandja loomaga ratsutavast Taaveti Pojast. Olles oma vangistamise käigus üle kuulatamas Pilatuse ees, ütleb Jeesus talle: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast. Nendel, kes olid Jeesust varem järginud Galileas ja teda tervitatud Suure kuninga linna väravatel, neil ei sobinud enam okaskrooniga pärjatud kuningas.

Jumala tööriistad tunduvad inimeste silmis väheväärtuslikud. Kui jüngrid näevad kui palju inimesi on kogunenud Jeesuse pärast väljale, küsib ta Filippuse käest: Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa? Filippus vastas talle: Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks Andreas märkab ühte poissi kellel on viis leiba ja kaks väikest kala. Kuid kõik mõistavad, et nendest ei jätku nii paljudele.

Nelijärve piirkonna väikesel kogudusel oli mõni aeg tagasi mure, kuna nende pühakoja põrandasse oli pääsenud vamm ja kogudusel ei olnud selle korrastamiseks ei vahendeid ega jaksu. Nad olid valmis loobuma, kuni see mure jõudis Nelijärve puhkekeskuse perenaise kõrvu, kes oli valmis kiriku remondile oma vahendid alla panema. Nüüd on kirik korras ja toetaja see on saanud sellesama koguduse liikmeks.

Meie ei saa ega tohi mõõta vaimuliku töö tulemusi selle maailma mõõdupuude järgi. Vaimuliku töö viljade hindamist ei ole antud inimeste kätte. Meie ülesanne on otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Mt 6:33

Töö motiiv lähtub ülesandest endast, mille Jumal meile annab ja milleks ta meid kutsub. Igaühele antakse erinev hulk talente, aga nende kasutamisest anname aru üksnes nende andjale, ehk Jumalale. Üksnes Tema võib hinnata meie oskusi ja meile usaldatud ülesannete hulka. Talentide hulk ei aseta meid teistega võrreldes paremasse olukorda. Oluline on siin see, kuidas me kasutame meie kätte usaldatud ande, millest suurim on elu hoidmine ja säilitamine.

Apostel Paulus ütleb Korintose kogudusele, et meie esiisad sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust. Kalju sümboliseerib siin Kristust mida Pauluse kaasaegne filosoof Aleksandria Filon tõlgendab ka Tarkuseks. Jumala Tarkus, kes on kohal juba loomises, juhtis ja toitis oma rahvast kõrbeteekonna vältel. Jeesus ütleb enda kohta: „Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest." Jh 6:51

Kogudus saab sellest leivast osa armulauas. Evangelist Johannese järgi on armulaud tõeline elu leib. See on tarkuse allikas, mille kaudu Tarkus ise annab meile süüa oma ihu ja verd. See osadus on ühendus Kristusega, mistõttu tuleb sellest osa saada nii sageli kui võimalik. Paulus manitseb korintise kogudust hoiduma või koguni põgenema ebajumalateenistuse eest! Ja Rõhutades armulaua osadust ütleb ta selle kohta:  Õnnistuse karikas, mida me õnnistame, - eks see ole Kristuse vere osadus? Leib, mida me murrame, - eks see ole Kristuse ihu osadus? Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu, sest me
kõik saame osa sellest ühest leivast. 1 Kr 10: 14-17

Nii on armulauast osasaamine samaaegselt nii osadus Kristuse kui tema kogudusega, mille varal jaksame edasi minna järgmise päeva ja nädala Oma isikluku usu kõrberännaku aial hoiab see meid elavana isegi siis kui oleme väsinud või heitunud. Meile öeldakse armulauda vastu võttes sõnad: sinu eest kantud ja valatud. Sina saad sellest oma rännaku osa kuni silmapiiril hakkab paistma kauaoodatud tõotatud maa.

Eile praostkonna kaastööliste koolituse toredaks vahepalaks oli Kihelkonna koguduse nõukogu liikme ja SG füüsikaõpetaja Indrek Peili poolt ettevalmistatud ühine päikesevarjutuse vaatamine.

Selle kohta ütles pärast sündmust praost Rene Reinsoo, et ka meie isiklikus või ka koguduste elus võivad vahel olla "osalised päikesevarjutused", aga need lähevad mööda. Tuleb ka raskemad ajad Jumalat usaldades üle elada ning saame taas Tema julgustust ja armu kogeda.