Eeloleval pühapäeval 6. aprillil kl. 13.00 kõneleb teolooga ja õppejõud Ingmar Kurg kannatuse ja surma tähendusest.

Elu mõte on elamises, kuid mis mõte on surmal? Indiviidi bioloogiline elu lõpeb, aga kuidas see minusse puutub: mina ise ei suuda end surnuna ette kujutada. Mu ainus mõttekas olemise viis on olla elus. Filosoofid, psühholoogid, teoloogid, hingehoidjad, meedikud jpt otsivad vastust küsimusele, kuidas käituda elu ja surma piiril. Geniaalne vastus on filosoof Martin Heideggeril: inimene suudab endast mõtelda kuni oma eksistentsi piirini, see on hea, ja kui ta vaatab sellelt piirilt tagasi, siis ta väärtustab aega, mis on tal jäänud elada, et olla õnnelik. Memento mori, memento vivere - pea meeles, et oled surelik, seepärast ära unusta elada!

Umbes nii. Edasi räägib Karl Rahner, kes näeb suremist elu aktina: inimene "teeb" oma elu ja tema viimane "tegu" on suurim, milles ta on täiesti elus, sest ta on teinud kõik võimaliku ja saavutanud oma elu terviklikkuse. Seetõttu surm väärtustab elu. Kui indiviidi elu on lõpuni elatud, siis saab tema elu igavik alata.

"Surm on inimese lõplikkuse kõige nähtavam väljendus. Aga just surma selgesõnalises ja teadlikus teadvustamises, loomulikus surmahirmus saab selgeks, et elu ise osutab surmast lõpmatult kaugemale."

Rahner räägib ka suremisest Kristuses ja see on väga ilus.