Jumalateenistusel laulsid segakoorid Sauer ja Helin Anneli Tarkmeele juhatusel. Saaremaa Vallavolikogu esimees Jaanus Tamkivi andis koguduse õpetajale üle maakonna aasta inimese tunnustuse.
Aastapäeva jutluse pidas Kuressaare piiskop Anti Toplaan
Jeesus ütles. „ Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan
teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu
ega mingu araks! Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja
tulen tagasi teie juurde. Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate,
et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina. ”Ja nüüd ma olen
teile seda öelnud, enne kui see sünnib, et te usuksite, kui see
sünnib. Ma ei räägi enam teiega palju, sest maailma vürst tuleb ja
tal ei ole mingit voli mu üle, vaid et maailm saaks aru, et mina
armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud.“
Jh 14: 27-31
Tänasel Vabariigi aastapäeval oleme kogunenud ühiselt jumalateenistusele, et panna oma tuua oma Looja ja lunastaja ette oma maa ja rahvas, aga ka Ukraina maa ja tema rahvas, kelle vabaduse eest on kolme aasta jooksul makstud väga ränka hinda. Tajudes käesoleva hetke olulisust, ning meie kätte antud piiratud aega, keskendume kõige olulisemale.
Jeesus kõneleb oma jüngritega enne oma eesolevat kannatust, jagades neile viimast korda edasi seda, mida ta pidas sellel hetkel oluliseks. Tänase Vabariigi aastapäevaks valitud evangeelium on osa selle pärandi lõpusõnadest. Oma sõnadega viitab ta sellele mis nii teda kui tema jüngreid ees ootab.
Ta ütleb: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!
Need sõnad on oma olemuselt õnnistamine. Õpetaja jätab oma
õpilastele oma rahu. Apostel Paulus ütleb, et Jumala rahu on ülem kui kogu
mõistmine. Selles maailmas saab meile tihti osaks mure ja ahistus. Selle maailma ülekohtule vajavad
rahu tegijad midagi enamat, kui vaid alistuvad meelelaadi, nad vajavad rahu,
mis otsekui jahedas ruumis õlgade pandud soe tekk, mis kaotab nende südametest
kogetud vapustuse ja kartuse ka siis, kui see kogemus ootab neid veel ees, kuna
nad kannavad seda õnnistust endaga alati kaasas, seda teistega jagades.
Te kuulsite, et ma ütlesin teile: „Ma lähen ära ja tulen tagasi teie juurde.
Kui te mind armastate, küll te siis rõõmustate, et ma lähen Isa juurde, sest
Isa on suurem kui mina.”
Jättes neile selle tõotuse, annab Jeesus mõista, et tuleb kord nende juurde tagasi. Kui nad nüüd leinavad, ei armasta nad teda, sest kui nad teda armastaksid, rõõmustaksid nad sellest, et ta saab minna tagasi oma Isa juurde, kelle juurest on ta maailma tulnud. Nii tuletab öeldu mahajääjatele meelde, et kogu tema elu, aga ka surm on osa Isa poolt antud ülesande täitmisest. Kui keegi teeb midagi hirmu või käsu pärast n sellel üks väärtus, aga kui keegi toimib ennast ohtu seades vabatahtlikult, asudest vastu kurjusele, ülekohtule või ebaõiglusele, teeb ta seda armastusest nende inimeste vastu, kelle pärast ta seda teeb ja see väärib tunnustust ja lugupidamist.
Meie valdades, linnades ja riigis jagatakse EV aastapäeva eel tunnustust selle järgi, kuidas kodanikud, organisatsioonid või ettevõtted on esitanud otsustajatele nende silmis väärikaid kandidaate selle kohaselt mida nad teinud või saavutanud. Suurem osa esitatutest ei osutu väljavalituks mis ei tähenda, et nad oleksid oma tööd või teenistust täitnud väitutest kehvemini. Usun, et kõige suurema töö tegijaid ei ole keegi esitanud ega märganud, keda meie hulgas ja ümber on väga palju. Nagu kodus lapsi kasvatavad vanemad, haiglates töötavad arstid ja õed, hooldekodude põetajad, õpetajad, päästjad ja politseinikud või oma eluga riskivad kaitseväelased. Seda nimekirja võiks igaüks jätkata. Nemad ehitavad meie riigi aluseid oma maa ja oma rahva heaks. Tasugu Jumal ise neile nende töö.
Jumala silmis ei sõltu siis meie pääste sooritatud töö ajast või hulgast, vaid sellest, et Jumal annab armu ilma tingimusteta. Seepärast „kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, tema läbi Jumalat Isa tänades!“ Kl 3:17
Inimesele ei ole erinevalt Jumaliku loomusega Jeesusest tavaliselt võimalik näha ettetulevaid olukordi. Kui see nii võiks olla, otsustaksime mitmetes asjades ilmselt teisiti, kui oleme seda teinud enne või teeme tulevikus. See on meie ja tema erinevus, et meie näeme seda mis silma ees ja mõtleme maistest asjadest, Tema näeb mis on südames ka kuulutab meile taevaseid asju. Inimesele jääb arusaamatuks see mida Jeesus oma sõna kaudu inimestele ütleb, kuigi ta näeb olukordi ette sest inimene on kinni selles mida ta näeb, ega usu enne kui ta seda ise ei ole kogenud. Teisalt heidab inimene Jumalale ette, et kui ta on nii kõikvõimas, miks ta siis kurjust maailmast ei kaota või teda ei keela astuma valesid samme. Jumal aga austab inimese vaba tahet kuna tema suhtumine meisse on nagu vanema suhtumine oma lapsesse, kes võib rõõmu kõrval valmistada ka palju valu.
Jeesus avab meile oma sõna valguses selle eesriide, mis eraldab olevat ja tulevat, nähtavat ja nähtamatut. Ta räägib vaimsetest meelevaldadest kus jumaliku kõrval eksisteerib tumedam pool kes soovib alistada, vallutada, vangistada, alandada ja hävitada. Jeesus ütleb sellisel jõul ei ole tema üle mingit meelevalda. Kuressaare linnale vapikirja andnud evangelist Johannes ütleb Jumala olemusest: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud … Jumal ei ole seda maailma hüljanud vaid ta ütleb: et maailm saaks aru, et mina armastan Isa ja teen nõnda, nagu Isa mind on käskinud.
Selle maailma vürsti ja kurjuse meelevallaga on Jeesus valmis pidama meie maailma pärast võitlust. Ta võitleb tema vastu ka oma surmaga osutades oma ülestõusmises, et ta on selle võitnud. Lõpuks ta ilmutab end maailmale. Tema kannatus ja surm on märgiks ja küsimuseks paljudele, et maailmal oleks veel võimalik temast, pahanduda või siiski paaduda iseendast ja pääseda.
Ukraina sõja 3nda aastapäeva eel korrati sõja puhkemise järgseid kaadreid ja inimeste endi kommentaare. Nooremas inimesed ei oleks osanud arvata, et need lood, mida nende vanavanemad sõjast rääkisid võiksid nende elu ajal veel korduda. Vanemad inimesed tõdesid, et suure ohu olukorras ununevad omavahelised väiksemad tülid ja lahkhelid ning tagantjärgi tunduvad toonased väga väikesed. Teine asi mida rõhutati oli Jumalasse uskumise tugevnemine.
Nüüd, mil kipume omistama argistele evamugavustele tegelikkusest kaalukamat tähendust. Need rahvad ja põlvkonnad, kes pole kogenud sõja reaalsust, ei saa aru miks selle ohust Venemaaga piirnevates riikides kõlavalt kõneldakse. Nii nagu küüditamised ja okupatsioon on jäänud meie rahva ühisesse mällu valusa haavana, ei saa kolme aastast sõjakogemist kustutada kõigi nende täna elavate inimeste elust vähemalt nende eluajal, keda see ebaõiglane sõda on ühel või teisel moel puudutanud.
Tänasel teenistusel lauldavad laulusõnad pärinevad viimaste sõdade kogemustest. Nende sõnu viimase kolme aasta kogemuse valguses on need taas aktuaalsed ja ajakohased nii, et võime koos laulikuga öelda tõotuse: „Nüüd täna usus kinnitame sind kaitsta, vanemate maa. Su pinnal mures, rõõmus jääme kui vaba rahvas elama. Suur Jumal oma Vaimuga Sind hoidku armuga!“