Jumal tahab, et inimene käiks puhtuses ja pühaduses – eeskätt inimese enda pärast, kuna end hoorusega rüvetades inimene esiteks ei kohtle iseennast ega oma kaasinimesi vajaliku au ja väärikusega ning teiseks teotab Jumalat, lausa hülgab Jumala. Inimene saabki selle, mida ta on tahtnud: kes hülgab Jumala, see jääbki Jumalast ilma.

Jumal ei taha inimest hüljata. Vastupidi, Jumal annab inimesse oma Püha Vaimu ja teeb inimese omaenda eluasemeks, oma templiks, ning seetõttu peab inimene meeles pidama, et ta ei ole mitte iseenda, vaid Jumala päralt. Jumala tempel ei sobi kokku ebajumalatega (2Kr 6:16), nagu seda ei tohi ka kõlvatusega rüvetada, sest «kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie» (1Kr 3:17).

Kui eile saatis mõne aja eest oma 60 abielu aastapäeva tähistanud Uno viimsele teel oma abikaasa Aili Kaarini põrmu, meenutas mees, et kui nad omal ajal Orissaares abiellusid, siis nad lubasid teineteisele et nad kunagi omavahel ei riidle. Seda lubadust suutsid nad elu ajal ka pidada. Kõigil ei ole nii hästi läinud kuid paljus sõltub see ka meist, kas soovime pidada antud tõotusi, ning kas me mehe ja naise suhtes soovime üldse abielluda, või vaateme kuidas käituvad teised ja lükkame otsuse langetamise edasi. Kristlastena peaksime olema need kes Jumala abiga püüavad elada Jumala sõna kohaselt.

See puudutab ta ebajumalate teenimist. Ebajumalate puhul on kadumatu Jumal asendatud nähtavate inimese ja loomade sarnaset kujudega ja neile osutatakse au mis kuulub Issandale. UT-s lisandub nendele veel ahnus, sõnakuulmatus ja kõik see kus inimene ise astub Jumala kohale.

Kirjas roomlastele ütleb Paulus, et Püha Vaimu läbi on meie südamesse valatud Jumala armastus ning armastuse teemaga jätkab ta ka 1. Tessaloonika kirjas: «Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist.» (1Ts 4:9) – nagu ta ka kõnealust kirjalõiku sisse juhatades ütles: «Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, nii nagu see meilgi on teie vastu.»

Vene Õigeusu Kiriku koguduste liikmed üle erinevatest riikidest eesotsas Arvo Pärdiga on pöördunud Vene õigeusu kiriku patriarh Kirilli poole tulise palve lõpetada viivitamatult verevalamine ja viia Vene väed Ukraina territooriumilt välja. Pöördumises öeldakse muuhulgas:

”Kirik on Kristuse ihu ja usklikud on selle liikmed. Ja nüüd veritseb see ihu, sest Vene sõdurid, kelle hulgas on ka õigeusklikke kristlasi, tapavad meie vendi ja õdesid Ukrainas, jätavad nad ilma peavarjust, seavad ohtu nende tervise ja heaolu, sunnivad neid oma kodudest lahkuma – röövivad terve riigi tuleviku. Sõjas kannatavad kõigepealt just nõrgemad – lapsed, naised, eakad. Me kuuleme nende abipalveid ja ei saa jääda ükskõikseks ega sallida vägivalda ukrainlaste, venelaste ja teiste rahvuste esindajate vastu, keda ühendab ühine kodakondsus ja armastus oma kodumaa, Ukraina, vastu. Me kutsume Teid üles täitma oma karjaserolli Venemaa ametivõimude ees, hoolitsema oma karja eest, kes on langenud sõjategevuse ohvriks, inimeste eest, kes on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta.

Palve ja patukahetsuse aeg peaks lõppema paasapüha euharistilise söömaajaga. Kuid kas agressor ja ohver saavad juua samast karikast? Jeesus Kristus ütleb: “Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“(Mt 5:24). Kuid leppimine ei tähenda unustamist; see on võimatu ilma aktiivse patukahetsuseta selle poolt, kes on oma venna vastu pattu teinud. Ilma meeleparanduseta ei saa olla palvet rahu eest.”

Eile õhtul kella 22 paiku vene õhulöögi tõttu kannatada Svjatogorski Jumalaema Uinumise klooster. Kloostri eestseisja metropoliit Arseni sõnul anti õhulöök rahumeelsele linnale, kus polnud sõjaväeüksusi, ja ka kloostris viibisid üksnes mungad ja põgenikud.

Kloostris on praegu 520 põgenikku, kellest 200 on lapsed. Pärast pommitamist veetsid kõik öö kloostri keldris.

Seoses sõja jätkumisega on EELK peapiiskop palunud kõikides kogudustes, kus see on võimalik, helistada iga nädala kolmapäeva keskpäeval leinakelli Ukrainas toimuva sõja ohvrite mälestuseks. Kirikujuht palub jätkata kellade helistamist igal kolmapäeval keskpäeviti kogu paastuaja vältel.

Apostel julgustab meid armastuse ja päästelootusega. Aga ta tahab, et me võtaksime oma kutsumust tõsiselt ning peaksime ennast Jumala armu hoolde usaldades meeles, et selle juurde kuulub ka kuuletumine Tema käskudele, kogu oma elu Jumalale pühitsemine ning Temale meelepärases elus käimine – jätkuvalt ning üha ja üha täielikumalt.