1 Pt 5: 1-4

Hea Karjase pühapäeva jutluse aluseks on apostel Peetruse sõnum koguduse vanematele ehk karjastele. Peetruse esimese kirja kirjutamise ajal elas kristlik kogudus läbi üht esimestest tagakiusamisaegadest, mille all kannatasid nii üksikisikud kui ka terved kogudused. Seda keerulist tegelikkust ei unusta Peetrus ka oma esimese kirja viimases peatükis, mille algust täna kuulsime, kuid ta keskendub selles pigem tulevikule ja Kristuse teisele tulemisele, kus kõik praegune halb on jäänud seljataha.

Iga inimese, sealhulgas kristlase elus on kannatusi, kuid palju sõltub sellest, kuidas me neisse suhtume. Ühe jaoks on see ülekohus, mis nõuab tasumist, teisele aga on kannatused Jumala tööriistaks, et meid kujundada ja juhtida soovitud suunas. Heebrea kirja autori arvates ei ole olemas pühitsust ilma kannatuseta. Kannatus iseenesest ei taga pühitsust, kuna see võib inimese ka kibestuma panna. Kannatuste nägemine Jumala juhtimisena ilmneb siis, kui me otsime keerulises olukorras Jumalat ja Tema Sõna, mis panevad meid nägema olukordi uues valguses.

Hardo Pajula on usutlenud õpetaja Toomas Pauli, kelle peamine sõnum on, et kristluse elumuutev tuum seisneb patukahetsuses ja meeleparanduses. Toomas Paul ütleb seejuures, et patukahetsus on inimese tegu, ja kui see jääb üksnes inimese teoks, ei pruugi see meid aidata. Meeleparandus on seevastu Jumala tegu meie juures.

Kui sel nädalal kogunesid Saaremaa koguduste juhid ühisesse osadusse, tõdes praegustest vaimulikest vanim, üle 90-aastane Herman Mäemets, et alates hetkest, mil Jumala Püha Vaim avas talle Piiblis kirjapandu, luges ta seda hoopis teiste silmadega kui varem. Nii nägi ta selles seda, mida Jumal on enda omadele ilmutanud. Erinevad inimesed võivad näha sarnaseid sündmusi erinevalt, olenevalt sellest, kas nad vaatavad neid läbi enda või Jumala pilgu.

Peetrus kirjutab: "Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel."

Kuigi me oleme harjunud kutsuma Peetrust apostliks, nimetab ta end selles kirjas kaasvanemaks. Koguduses oli toona ka teisi vanemaid, kes juhtisid kogudusi peamiselt praeguse Türgi aladel. Sõna, mida siin vanemate kohta kasutatakse, on kreekakeelne presbyteros, mis tähistas erinevaid kogudusejuhte. Peetruse enda tunnistuse kohaselt on ta üks vanemate hulgast, kuid Kristuse kannatuste vahetu tunnistajana oli tal nende seas muidugi eriline positsioon, sest neid, kes oleksid Jeesusega vahetult kokku puutunud, ei olnud enam palju alles.

Peetrus ise ei vaata niivõrd minevikku kui tulevikku, kus ta loodab olla osaline tulevases kirkuses Kristuse ilmumisel. Peetrus oli seda kirkust juba näinud, kui ta viibis koos Jaakobuse ja Johannesega kirgastamise mäel, millest ta räägib lähemalt oma teises kirjas.

"Hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult."

Peetrus ütleb, et koguduse vanemal tuleb hoida tema hoolde antud karja ehk Kristuse kogudust. Karjase ülesannete hulka kuuluvad karja kaitsmine, toidu kättesaadavaks tegemine, õpetamine ja juhtimine, aga ka korra loomine ning hoidmine. Nii kuulub vanema ülesannete hulka nii julgustamine kui ka ohtude eest hoiatamine.

Nagu Jeesus Peetrusele Tiberiase järve ääres mõista andis, on Tema karja eest hoolitsemise hädavajalik tingimus see, et need, kelle hoolde Ta oma karja usaldab, armastaksid Teda ja Tema lambaid. Peetrus hoiatab kogudusevanemaid kolme ohu eest: esiteks suhtumine oma kutsumusse kui millessegi vastumeelsesse või pealesunnitusse, teiseks kasuahnus ja kolmandaks võimuiha – ehk enda pidamine karja omanikuks ja soov valitseda hingede üle isandana. Inimese omadused ilmnevad sageli olukordades, mida ta pole varem kogenud; peamisteks proovikivideks on käitumine ohuolukorras ning suhtumine rahasse ja võimu. Sellisesse olukorda sattudes võib seni igati tasakaalukas inimene käituda ootamatult.

Peetrus rõhutab, et vanematel tuleb oma tööd teha õiges vaimus, vabatahtlikult ja Jumala meele järgi. Koguduses ei peaks keegi tegema midagi vastumeelselt, sest sellisel juhul ei suuda ta teisi innustada. Jumalariigi tööd tuleb teha puhaste motiividega, võttes seda kui kutsumust ja võimalust teenida oma andidega kaasa. Karjase tööd võiks iseloomustada nii: ta ei peaks olema huvitatud niivõrd lammaste villast kui lammastest endist.

Vanemaks olemise üks väljakutsuvamaid rolle on olla lapsevanem. Meditsiiniportaalis Med24 ilmus hiljuti usutlus Kuressaare erakorralise meditsiini osakonna juhi dr Mihkel Laidnaga, kes tõdeb, et on erakorralises meditsiinis töötanud pikka aega ja võiks arvata, et on kõike näinud, aga...

„4–5 aastat tagasi hakkasid narkootikumid, tõesti igasugune kraam, ka Saaremaal laiemalt levima. Praegu on selles mõttes ikka meeletu aeg, et tehakse kõike. Ja teevad kõik: teismelised, just täiskasvanuks saanud ja ka täieealised. Kui Saaremaale tulin, oli see siin võõras teema, aga viimasel ajal on päris käest ära läinud.

Psüühikahäiretega, eriti enesetapukatse teinud või ennast vigastanud alaealisi noori on varasemaga võrreldes tunduvalt rohkem. Ja pöördujad on praktiliselt alati tütarlapsed. On sõpruskonnad, kes soovivadki kindlal ajal psühhiaatriaosakonnas kokku saada. Lahendusi sisuliselt ei ole. Pole just normaalne, et samal ajal on haiglaravil kolm alaealist tütarlast (kes kõik käivad samas koolis). Laste psühhiaatria osakonnad on üle Eesti pilgeni täis...“

See, et noortel puudub elus kindel siht või eeskujud, on sügav probleem ja reaalsus, milles paljud noored elavad. Kogudused kutsuvad noori enda keskele, kus on elukogenud vanemaid, kes saavad olla eeskujuks, kuid ühiskonnas on see laiem mure: kuidas saada hakkama noorte vaimsete probleemidega?

Kui räägitakse ühiskonna jätkuvast ilmalikustumisest, siis Ameerikas ja Põhjamaades on märgatav vastupidine nähtus: usu ja kristluse vastu tunnevad üha enam huvi 18–30-aastased noormehed. Intervjuude põhjal on üheks põhjuseks see, et noored mehed otsivad oma identiteeti ega rahuldu liberaalse ühiskonna väärtustega, mis soovivad kõike võrdsustada. Kui kodus puudub hea mehe eeskuju, siis kirikus on mehi, kes seda rolli täidavad. Lisaks õpivad nad hindama vastutust – seda, et vastutaja peab armastama neid, kes on tema hoolde usaldatud, vajadusel oma elu hinnaga, Kristuse eeskujul.

Jumal ootab meie nõusolekut, et Ta võiks juhtida meie elu paremas suunas. Jeesus küsib Peetruselt enne teenistusse kutsumist kolm korda: „Kas sa armastad mind?“ Selles mõttes ei ole meeleparandus vaid ühekordne samm, vaid jätkuv protsess, mis suunab meie valikuid iga päev.

Teiseks – keegi meist ei soovi olla "lammas" negatiivses tähenduses, aga kui meil on Karjane, kes on valmis andma oma elu meie eest (mida Jeesus ongi teinud), siis sellisesse karja sooviks küllap igaüks kuuluda.

"Mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks." Soov kellegi üle valitseda ei ole võõras vist ühelegi inimesele. Mitmete riigijuhtide näited kinnitavad tõdemust, et võim rikub inimest ja suur võim rikub absoluutselt. Seepärast peaks iga kristlasest juht oma tegemistel ja mõtetel silma peal hoidma. Kristlasest juhi eeskuju ei peaks olema selle maailma vägevate juures, vaid selles, kuidas Jeesus juhtis oma jüngreid. Ta ei teinud kunagi kellelegi kurja – vastupidi, Ta andis oma elu inimeste eest.

Teisalt kuulub kristlase kutsumuse juurde olla teistele sõnakuulelik või allaheitlik, kuid seda saab olla üksnes vabatahtlikult. Kui keegi soovib teist inimest enda tahtele sunniviisiliselt või ähvardusega alistada, ei ole tegemist kristliku sõnakuulelikkusega. Nendes asjades peab alati kaaluma, mil moel kasutab Kristus oma meelevalda suhetes inimeste ja kogudusega.

Ta kutsub enda juurde ja Ta teenib, aga Ta ei sunni kedagi. Ta andis iseenda, et meie võiksime elada. Koguduse vanem ei pea muidugi surema oma koguduse eksimuste pärast, kuid tagakiusu või kriisiolukorras võib ta olla esimene, kes kannatab või koguni oma elu jätab. Rahulikumatel aegadel saab ta olla oma eluga heaks eeskujuks nii igale koguduseliikmele kui ka neile, kes kogudusse ei kuulu. Koguduse vanem ei tohiks paluda ega nõuda koguduseliikmetelt midagi sellist, mida ta ise ei oleks valmis tegema.

Peetrus lõpetab selle lõigu sõnadega: "Ning siis, kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja."

Koguduse vanem peab tegema oma tööd ja täitma kutsumust teadmisega, et tema ise on Ülemkarjase teenistuses, kellele tal tuleb aru anda ja kes annab talle igavese tasu. Kui orelikunstnik Andres Uibo tähistas oma 70. juubelit, andis peapiiskop Urmas Viilma talle üle teeneteristi. Sellest tunnustusest sai juubilar teada alles oma sünnipäeva hommikul raadioajakirjanikult. Kui temalt küsiti, mille üle ta ise rõõmustab, vastas oreliprofessor, et ta rõõmustab selle üle, kui on saanud teisi inimesi rõõmsaks teha ja neid oma andide kaudu Jeesuse juurde juhatada.

Kirkuse närtsimatu pärg viitab igavesele päästele. Uues Testamendis räägitakse ka teistsugusest pärjast. Apostel Jaakobus tõdeb: "Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad." (Jk 1:12). Kristlane ei pääse üksnes igavikulises mõttes, vaid saab osa kirkusest, mida Peetrus nägi Jeesust kogemas kirgastamise mäel.

Karjase ülesanne on hoida meid koos meie Ülemkarjase Jeesuse jalgade juures ja toita meid Tema Sõna ning armuvahenditega. Nii püsime Kristuse ihus ja kinnitume sellesse üha tugevamalt.

 + Anti Toplaan