Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. 1Pt 1:3
Eile olime koos meie koguduse noortega Püha laagrikeskuses. Oli noorte Alfa kursuse väljasõidu päev. Kevadiselt säravasse päeva mahtusid nii videote vaatamised, arutelud, ühine kokkamine, jalutuskäik Püha Soobiku avastusterajal, lõpupalvus Püha kirikus, kust vaatamata veel kirikus valitsevale jäisele õhule keegi ei kiirustanud lahkuma. Oli tõeline rõõm tunda nagu mitmekordselt kevadet – kevadet looduses ja läbi noorte, sest nad on innukad, neil on küsimusi, nad on siirad. Meil on lootust ja lootus on alati seotud tulevikuga.
Koos tärkava loodusega võime kogeda uuestisündi ja laulda kiitust Jumalale. Just nii, nagu kirjutab apostel Peetrus: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. See kõlab tõesti kaunilt: meid on uuesti sünnitatud elavaks lootuseks! Viimaseid sõnu võib ka tõlkida «elavasse lootusesse», analoogiliselt sellele, nagu meid esimesel korral sünnitati siia maailma. Maailma, mis on pattulangemisest saadik ebakõlas, kus ikka ja jälle lahvatab välja kurjus. Jah, me oleme ja elame endiselt selles maailmas, aga meil on eesõigus olla ka taevariigi kodanikud. Väliselt, nähtavalt ümbritseb meid ikka veel – ning vahel tundub, et järjest enam ja enam – lootusetus. Sõda pulbitseb mitmes kohas maailmas, meediauudiseid lugedes võib ka optimist langeda pessimismi. Aga masendus ja lootusetus ei saa võtta võimust, kui vaatame Jeesuse ristile. Surmatoovast ristist on Kristuse ohvri läbi saanud ülirikkalikku vilja kandev elupuu.
Täna saab kogu ristikirik, nii idas kui läänes rõõmustada, et Kristus on surnuist üles tõusnud. Seda ülestõusmispühade rõõmu saavad kanda oma südameis ka need usklikud, kes on praegu sõjakolletes. Nagu Harri Haamer on vangilaagris öelnud – mu südames on ülestõusmine. Rõõm ülestõusnud Issandast ja uuestisündimine on lahutamatult seotud. Uuestisündimine tähendab meie täielikku uueks saamist Jeesuses Kristuses, Tema ülestõusmise läbi surnuist, mille järel oleme suutelised isegi keset kõige suuremat lootusetust elama lootuses ja nimelt elavas lootuses.
Kuid sellesse uude ellu, uude lootusse ei saa kaasa võtta oma koormaid ja vaevasid. Nii nagu kevadisel ajal vajab loodus vahel ka vihma ja pilvisemat ilma, vajame ka meie ülestõusmispühade rõõmus endasse süüvimist, meeleparandust. Kui aga Jumal andestab meie patu, siis see ei ole lihtsalt läbi kriipsutatud, maha tõmmatud, nagu käsitsi kirjutatud tekstis vigu parandatakse – et on küll parandatud, aga see viga on ikka silma ees. Jumal kustutab patu täielikult, see kaob, Jumal annab meile uue alguse. Inimene saab olla kui vastsündinu, kel ei ole minevikku, on vaid tulevik.
Tiina Ool