Jutlus Hb 11: 1-10

Heebrea kirja 11. peatüki algus tunnistab meile usu tähendusest. Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Usk on see mida ei nähta, vaid usutakse, enne kui ollakse milleski veendunud, peab seda eelnevalt usus nägema. Me ei saa Jumalalt nõuda mingit tõestust olemasoleva kohta, et meil oleks selle najal kergem uskuda ja olla veendunud. Usk on see tegelikkus, kus me elame samaaegselt nii oma langenud loomuse kui lunastatud inimestena, ehk teiste sõnadega armu leidnud eksinutena.

Meid ümbritsevas maailmas võime näha Jumala loomistöö imesid ja sedagi kuidas Jumal tegutseb meie keskel. Kui me hoiame oma südame ja silmad avatuna, võime olla üllatunud, kui palju võime märgata enda ümber Looja käekirja ja puudutust. Seda on kogenud paljud inimesed enne meid, kes on oma ususilmade avanedes, kogenud oma elus Jumala kutset ja saanud osa Tema juhtimisest.

Heebrea kirja autor avab meile usu tähenduse olulisuse, mille abil ja mille kaudu tegutseb inimene Jumala tahtes, seda oma elus kogedes ja täites. Muidugi võib küsida, et kui usk on nii oluline, mis saab siis kui me hakkame selles kahtlema ja meie usk lööb kõikuma või me selle koguni kaotame? Usu tähendus on kahtlemata suur, aga ka mitmetahuline. Heebrea kirja autor kasutab usu kohta sõna mis on lähedane sõnale usaldus. Usu olemuse juurde kuulub usaldus, mis on usu loomulik omadus.

Usk julgustab meid järgima Jumala tahet ja heebrea kiri seob meie usu tihendalt ka Vanast Testamendist tuntud isikutega. Aabeli ohver oli Jumalale meelepärasem Kaini omast, mitte seetõttu, et ühes toodi roaohver lammaste esimesest soost, ning nende rasvast ja teises maaviljast, vaid Jumal vaatas Aabeli usule. Usk pani Noa ehitama laeva ja teoks tegema projekti, mis oma mahult tundus inimlikult mõeldamatu.

Teisalt räägib Paulus Korintose esimeses kirjas,  et sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. 1 Kr 1:18 Kõrvaltvaatajale võib tunduda kogu ristiusu keskne sõnum kummalisena. Jumal sai haavatavaks ja ajalikuks inimeseks, kes pidi kannatama alandavat ja koledat surma ristilöömise läbi. Selles ei olnud tolles ajas elanud inimestele, ega ole ka meie aja inimestele midagi loogilist. Seepärast ei saa ka selle ajastu tarkusega seda küsimust lahendada, kui vaid usu ja Pauluse sõnadega risti narrusest.

Eenoki võttis Jumal ära nii, et ta ei pidanud nägema surma. Temast on piiblis juttu napilt, aga 1 Moosese raamatu 5 peatükk räägib sellest, kuidas Jumal võttis Eenoki enda juurde. Üsna oluline on heebrea kirja tunnistus, et ”ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane!” See vabastab inimese kohustusest olla iseenesest Jumalale meelepärane, mis ei ole meile inimestena omast jõust võimalik.

Usuisa Aabraham asus teele, teadmata, kuhu ta läheb. Aabraham on üks vana lepingu ajastu kõige olulisematest isikutest, kes on tuntud selle poolest, et Jumala jaoks oli ta oma usu läbi õige juba enne kui Jumal sõlmis temaga lepingu, mille märgina lõigati ümber kõik meessoost sündinud rahva liikmed.

Vaatamata sellele, et Aabraham oli Jumala ees siiras, puutus ta omas ajas kokku oma vanemate poolt ebajumalateenistusega, kus austati või kummardati viljakuse jumalaid. Jumal kutsus teda oma armus sellelt maalt ära, enne kui ta oleks järginud oma vanemate eeskuju. Kuigi Aabraham oli Jumalale kuulekas, ei olnud ta täiuslik inimene, aga Jumala armust sai ta endale teistsuguse elu ja uue eesmärgi. Temast kujunes ebajumalate teenimise asemel Vana lepingu ajastu suurim patriarh, kellega Jumal ise sõlmis igavese lepingu. Seda vaid sellepärast, et ta uskus Jumalat, kes teda tema teel juhtis. Koos Jumalaga ja üksnes temale lootes suudavad inimesed teha suuri asju.

Ka Jeesuse poolt tehtud imeteod tunnistavad meile sellest, milline on usk ja kuidas see saab meid aidata ja tervendada. Veritõbine naine paranes oma usu läbi, kui ta oli Jeesuse selja taga ja puudutas tema kuue palistust. Kuna rahvast oli Jeesuse ümbert, nagu tänapäeval inimestest tulvil ühistranspordis, ütleb Jeesus, et keegi puudutas teda, sest ta tundis väge enesest välja minevat. Kui naine nägi, et ta ei saa varjule jääda, tuli ta värisedes ja langes Jeesuse ette maha ja kuulutas kogu rahva ees, mis põhjusel ta oli Jeesust puudutanud ja kuidas ta otsekohe oli paranenud. Jeesus aga ütles naisele: „Tütar, sinu usk on su päästnud, mine rahuga!” Lk 8: 43-48

Kui Jeesus oli ühel päeval oli õpetamas, kandsid mehed kanderaamiga tema juurde inimest, kes oli halvatud. Ja kuna nad rahvahulga tõttu ei leidnud teed, kuidas teda sisse tuua, läksid nad üles katusele ja lasksid ta koos kanderaamiga laest läbi, keset tuba otse Jeesuse ette.  Ja nende usku nähes ütles Jeesus: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud! Ma ütlen sulle: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju! Ja otsekohe tõusis too üles nende silma all, võttis selle, millel ta oli lamanud, ja läks koju Jumalat ülistades. Lk 5:18-26

Usu läbi võib sündida ja sünnib suuri asju. Jeesuse poolt tervendatud inimesed said abi ja tervenesid oma usu kaudu. Usk on selline Jumala and, millele saab loota ilma kartuseta. Muidugi võime küsida, et kas sellest ikkagi piisab? See ei sõltu aga meie enda tegudest, seda ei saa ka eriti hästi mõõta, aga vaatamata sellele on usu and suurim kingitus. Selle kaudu toimib Jumal meis ja me saame selle kaudu oma elus kogeda üleloomulikke asju.

Usk on nii meie ühine asi kui me seda koos tunnistame, aga see on ka isiklik asi, vähemalt siin meie maal ja ühiskonnas. Kuid võime mõelda ka selle üle, miks peaks nii suur asu nagu seda on usk heebrea kirja tunnistuse kohaselt olema üksnes meie isiklik asi?

Selle maailma õhkkond ja meelsus ei tõsta eriliselt esile kristlikke väärtusi, aga vaatamata sellele on meile antud ristimise ja suures misjonikäsus ülesanne kuulutada evangeeliumi kõigile inimestele. Igaüks ei pea ega saagi sellest jutlustada, aga kui usk saab sinu elus nähtavaks, on see kellegi jaoks kõige suurem jutlus või tunnistus sellest, mida Jumal on sinu elus teinud.

Usk ilmneb selleski, kui me anname end Jumala juhtimise alla ja usaldame teda. Uks on kindel asi. Mõnikord pannakse meie usk proovile, nagu Eesti meeste sõudepaadid tormisel ookeanil, aga nende kogemuste kaudu on ka rasked kogemused need, mis meie usku kinnitavad ja tugevdavad. Kui Peetrus kahtles ja salgas Jeesuse ülempreestri õuel, kui kukk oli koidikul kolm korda laulud. Meie usku võivad mõjutada mitmed asjad, aga usk on viimselt Jumala and ja ka nendes olukordades Jumalat usaldades, saab meie usk tugevamaks ja me saame näha seda, mida inimesed meie ümber ei näe.

Richard Wurmbrand alustas ateistliku ja anarhistliku juudina. 28 -aastasena kohtas ta ühes Rumeenia külas vanaduspäevi veetvat saksa puuseppa, usklikku kristlast, kelle kaudu Jumal avas tema südame, nii et ta suutis hakata uskuma.

Olles teinud tõsiselt tutvust kristlike tõdedega, avastas ta peatselt, et „meie mõistus ja tunded on kaks täiesti erinevat asja“. Oma mõistusega ta teadis, et Jeesus on Lunastaja, kuid see ei suutnud muuta tema elu. „Minus elav vana loomus tõi esile kõikvõimalikud raskused, mis takistasid mul uuesti sündimast.“ Tema seesmine inimene jätkas kasvamist ning Püha Vaim võitis, viies usu mõistusest südamesse. Nii nagu looduses on kindlad aastaajad ja muutused, nõnda on ka inimese füüsilises ja vaimulikus elus oma ajakava. „Igal Jumala poolt valitud inimese elus on määratud aeg, mi ta leiab Jumala Poja, kes on kannatlikult oodanud hetke, mil Ta saab ennast avaldada. Sel hetkel ühinevad inimese elus nii seesmised kui välised asjaolud, mida on juba kaua ette valmistatud, et inimene võiks uuesti sündida.“ Jumala tegutsemine jääb meile varjatuks. Meie südamel on omad põhjused, mida mõistus ei tunne. Wurmbrand ütleb midagi väga huvitavat. „Inimese sügavaima veendumuse sünd ei tulene meie mõtlemisest. Alateadvus ei käitu loogiliselt. See alateadvus, kus Jumal tahab elada, on peidetud. Seal on ta minu kaudu teinud avalikult asju, mida ma isegi ei suuda mõista. Nähtava maailma taga on reaalne nähtamatu maailm. Selles teeb Jumal oma tööd, ning sealt valitsetakse nähtavat loodud.“

Martin Luther on rõhutanud, et Jumal tõmbab usule inimese, kelle ta on õndsuseks välja valinud ja kelle enda vaba tahe on välja lülitatud.

Laiemalt on levinud ka arusaam mida jagab enamik erinevaid kogudusi, et Jumal jätab alati vaba valiku vastata talle, kas eitavalt või jaatavalt. Sellist vaba pöördumist on kirjeldanud briti kirjanik ja õpetlane Clive Staples Lewis, kes oli läbinud oma elus pikema otsingute aja. Ta oli, sarnaselt paljudele inimestele sulgenud end vaimselt nagu mingisse raudrüüsse, ehk tänapäevaselt väljendudes enda mulli. Paljudel on sellise endasse tõmbumise põhjuseks pettumused või inimlikult haiget saamised. Ühel bussireisil teekonnal olles mõistis ka korraga, et talle on antud vabalt valida. Ta võis oma südame ukse lahti teha või hoida see suletuna. Ta võis nii soomusrüü lahti haakida kui jätta see selga. Valik tundus talle olevat tohutu tähtsusega, aga ka kummaliselt vaba emotsioonidest. Ta otsustas teha haagid lahti ja lasta ohjad lõdvaks. Vabadus ja paratamatus ei pruugi olla vastandid ja võib-olla on inimene kõige vabam siis, kui ta võib öelda ima igasuguse tagamõtteta „Ma olen see, mida ma teen!“

Pärast seda kogemust ja kristluses veendumist kirjutas Lewis raamatu „Tabatud rõõmust“, kus ta jagab kogemust mis on sarnane kõigi usule ärganud inimeste kohta. Ülestõusnud Kristuse vastuvõtmine oma ellu toob kaasa tohutu rõõmu Seda koges apostel Paulus kui ta vaatab tagasi oma elule, varseri ja Rooma linna kodnukuna, enne kui Kristus ilmutas end talle teel Damaskusesse. Paulus tunnistab: „Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval.“ Fl 3:7-8

Veritõbine naine paranes oma usu läbi, kuna tema usk julgustas teda trügima läbi inimeste ja otsekui salaja puudutada Jeesuse kuube, mille kandjas olev vägi tervendas teda tema haigusest.

Usk aitas halvatud meest, kelle mehed kanderaamiga Jeesuse juurde kandsid ja kes ise ei olnud suuteline selle heaks midagi tegema, aga kui sõbrad tegid tema heaks heateo, sai Jeesus talle öelda: „Inimene, sinu patud on sulle andeks antud! Ma ütlen sulle: Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju“, kuhu ta ka sai minna Jumalat ülistades. Usk aitas vene rahvusest isa kes tõi nõukogude ajal Siberist oma kurttumma poja Tallinna Oleviste kirikusse, et seal tema eest palvetataks, kuna kuuldused Jumala tööst ja toimunud imedest oli toonud Tallinna kokku haigeid üle terve Nõukogude liidu. Koguduse vanemad palvetasid poisi eest. Poeg ütles seepeale isale: Isa ma olen terve, läheme nüüd koju!

Kui Jeesus kohtus Jaakobi kaevul Samaaria naisega ütles ta tema kohta kõik, millest naine tunnistas oma küla elanikele ja kes kuudes Jeesuse enda sõnu, hakkasid temasse uskuma. Seda usku mida Jumal on meile kinkinud ja kingib oma armust veel paljudele, kes tema juurde tulevad saame ka meie tunnistada oma suust ja südamest.