Jutus Jk 1: 12-15

Apostel Jaakobus kirjutab oma kirjas kiusatustes kindlaks jäämisest. On selge, et iga kristlase usk pannakse proovile. Usk ei tähenda üksnes teatud usuga seotud tõdede või lausete omakspidamist, vaid seda katsutakse läbi erinevatest elu olukordades ja meie ees avanevate ootamatute sündmuste keskel.

Nii juhatab ap. Jaakobus oma läkituse saajaid selle keskseima sõnumi juurde; meie usk ja praktiline elu kuuluvad lahutamatult kokku.  Teine sõnum liitub katsumuste järel oodatava päästega. Kui eile tähistasid Eesti katoliiklased õndsa piiskop Eduard Profittlichi mälestuspäeva, siis evangeelse usu kohaselt on õnnis iga inimene, kes Jeesuse ja tema sõna vastu võtab, temasse usub ja temast ei pahandu. Õnnis tähendab kõiki inimesi, kes on saanud Jumala päästest Jeesuses Kristuses.

Peapiiskop Urmas Viilma lõpetab oma palverännakuid kajastavas raamatu peatükki „Pühaduse leidmine“ sõnadega: „Pühadusest kõneldakse sageli kui millestki, mis kuulub teistele – pühakutele, munkadele, märtritele, kadunud aegade inimestele. Tegelikult ei ole pühadus väljavalitutele määratud auhind, vaid iga inimese kutsumus. Pühadust ei saa ära teenida, seda saab ainult vastu võtta.“

Loomulikult saame me järgida enne meid elanud pühade inimeste eeskuju, kes on selles maailmas elanud katsumuste kestel, on neis püsima jäänud ja saanud osa igavesest rõõmust. Kui olümpiavõitjad saavad kaela võidupärja, medali ja autasud, siis Kristust uskuv inimene saab tasuks elu.

Võidupärast räägitakse samas tähenduses ka ilmutusraamatus, kus Jeesus julgustab Smürna kogudust: „Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elupärja!“ Enne seda viidatakse kogudust tabanud raskustele: „Ära karda seda, mida sul tuleb kannatada! Ennäe, kurat heidab mõned teie seast vangi, et teid läbi katsutaks.“ Ilm 2: 10

Me ei saa alati katsumusi vältida, aga nende keskel olles saame loota Jumala tahtele ja väele meid aidata. Kui meie usk pannakse proovile tundub meile, et meie ümber valitseb pimedus. Lained löövad üle meie pea ja kõik tundub olevat kaotatud. Aga ka sellisel hetkel teab Jumala laps, et kõik ei ole veel kaotatud. Praegu on küll pime, aga pea koidab valgus. Psalmis 30: 6 on julgustavad sõnad: „Sest Issanda viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.“

Sama sõnumit kannab ka Jaakobus, kes kinnitab, et läbi katsutud inimene pärib elupärja „mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.“

Oleme ehk märganud, et need kristlased, kes on pidanud oma usu pärast kannatama, elavad lähedasemas või tihedamas suhtes oma Issandaga. Võiks isegi öelda, et katsumused sunnivad kristlast senisest lähedasemasse armastussuhtesse Kristusega. Athose Püha Siluan on kirjutanud: „Mu hing igatseb Jumala järele ja otsib teda pisarsilmi. Armuline Issand, Sina näed mu langemist ja mu vaeva, kuid ma palun alandlikult Sinu armulikkust: vala minu, patuse peale oma Püha Vaimu armu. Mu hing tunneb maa peal igatsust ja ihaldab taevalikku. Sinna kutsub meid Issand, hoolimata meie pattudest. “

Tõsi on seegi, et kannatused või raskused võivad tõugata inimest Jumalast eemale. On palju inimesi, kes ise soovinuks midagi muud, kui see, mis on olnud nende osaks ja nii on katsumustesse kätketud ka oht kibestuda või pettuda.

Kolmel järjestikusel taliolümpiatel olümpiavõitjaks tulnud Iivo Niskanen jäi Itaalias toimuvatel olümpiamängude suusamaratonis raja äärde 15 kilomeetri järel. Külmetus võttis kehalt jõu võidelda medalile. «Neli aastat ja 4500 tundi olen selle päeva nimel treeninud. Olen jõudnud mõelda, et kui palju siia on panustatud ja ohverdatud. Ja siis jääd kurat viimasel nädalal haigeks. Vist ei tasugi mõelda, kui palju siia läks,» tõdes mees ise.

Samas tervitati Tallinnas hõbemedalile tulnud Henri Sildarut, aga küllap teab ka üksnes tema mis on seni olnud selle tulemuse taga ja millest on pidanud sportlane selle nimel loobuma.

Paljud näevad vaeva aga auhinna saab ainult üks. Karm elukogemus on olnud ka trekisõidu olümpiavõitjal Erika Salumäel, kelle elust on nüüd valminud film, mida kõigil on võimalik kinos vaatamas käia ja selle hinna üle järele mõelda.

Apostel Jaakobus rõhutab seda, et meie elus ettetulevad keerulisemad perioodid panevad proovile meie ustavust Jumala suhtes ja samaaegselt võivad need olla meile ka kiusatusteks mis proovivad meid viia Jumalast kaugemale. Selle kohta on näiteid vanast testamendist, kuidas Iisraeli rahvas sai Jumalat selged juhised, kuidas elada tõotatud maal. Näiteks keelati neil luua lähedasi peresuhteid kaananlastega. Neid hoiatati nende käskude rikkumise tagajärgede eest, mis tooks rahva peale õnnetuse.

Nii kulgeb katsumus käsikäes kiustustega. Rahvalt oodati ustavust käia Jumala tahtes, aga elades kaananlaste maal nende kommete keskel, kus praktiseeriti meelelist ja kehalist ebajumalateenistust pandi nende ustavus karmile proovile: kas teha nii nagu teame, et on õige või nii, nagu hetkel tundub parem?

Sama muster kordub igal elu tasandil kuni tänapäevani. Hiljuti teatas Maksuamet, et on alanud tulude deklareerimise aeg, millega seoses anti teada, millised tululiigid võtab amet erilise vaatluse alla. Nimetati sedagi, et ametil on teada inimeste tulud, aga riik ootab, et inimesed seda ise deklareeriksid ja makse tasuksid. Nüüd on siis inimese valik, kas ta tasub makse kõigi oma saadud ja maksukohustusega koormatud tuludelt või loodab, et riik siiski ei tea või märka tulusid, millelt inimene ise ei ole kavandanud makse tasuda. See on teatud mõttes peitusemäng omaenda südametunnistusega. Nii võivad, kui arvestada kõrget maksukoormust, meie katsumused olla samas meile ka kiusatuseks püüda makse optimeerida.

Apostel Jaakobuse kaasaegsed ei osanud ilmselt teha sellist eristust, vaid nad pigem heitsid Jumalale ette seda, et Ta kiusab neid! Sellele vastab apostel ühemõtteliselt, et Tema ise ei kiusa kedagi ja Temas ei ole isegi seda mõtet. Need mõtted tulevad hoopis muudest allikatest.

Kiusatused ei lähtu siis niivõrd väljast kui meist endist. Tõsi on seegi, et kiustuste allikaks on enamasti kiustaja ehk Saatan, aga temagi teab ja kasutab ära meie loomust, elada oma soovide ja himude järgi. Alati ei pääse inimese südames asuv kurjus end avaldama. Kalduvuse eest teha hea asemel halba on püütud end  kaitsta ennast selle maailma eest peites oma kitsasse ringi või väikesesse maailma.

Martin Luther püüdis käia seda teed, kui ta kasutas enda soovide ja mõtet ohjes hoidmiseks kõige karmimat kloostrikorda, aga kurjast ei õnnestunud tal sel moel vabaneda. Ta oli põgenenud maailmast ja maailm jäi tema seljataha, aga maailm tuli ka kloostrisse kaasa koos tema enda südamega.

Ikka ja jälle on ajaloos püütud luua pühade osadust, kus põgenetakse kurja maailma eest. Muutus saab toimuda aga alles meie enda südamest, et meie vana loomus saaks muudetud uueks looduks, mida meie puhul suudab teha vaid Jumal.

Vanasti oli kodudes sahvrid, mida saarlased nimetavad sahvreiks. See oli koht, kus hoiti jahedas ruumis toiduvaru. Väike poiss mängis sellises ruumis ja sai riiulilt kätte kommipurgi. Ema hüüdis talle: „Peeter, mida sa seal teed?“ Väike Peeter vastas: „Võitlen kiusatusega!“ Poiss oli muidugi hädas, kuna see koht ei onud talle sellises võitluses soodne. Nii mõnigi asi ei ole iseenesest halb, aga väär on nende katsumise viis. Toit on hea, aga selle liigne tarvitamine teeb kehale halba. Alkohol on arstimi komponent, aga valesti kasutatuna muudab see inimese sõltlaseks. Seksuaalsus on õnnistus abielus, aga juhusuhetes põhjustab see palju halba.

Nendes asjades peab olema enda suhtes tähelepanelik, kuna meie süda on petlik. Paradiisis viis pattulangemine inimese nii vaimuliku kui füüsilisse surma. Jumalast lahus elu viib lõpuks igavese surmani ehk hukatuseni, mille eest Jaakobus soovib oma kirjaga meid hoida. Kiusatus iseenesest ei ole veel patt, küll aga sellele järele andmine. Martin Luther on selle kohta öelnud, et ma ei saa takistada lindude lendamist oma pea kohal, külla aga saan ma keelata neil oma pähe pesa teha.

Kuna meil kõigil on patune loomus, ei tohiks me püüda iseennast petta või üle mängida. Meist igaühel on oma nõrkused mis on hingevaenlasele hästi teada, aga kui me seda ka ise teame, peaksime hoiduma teadlikult libedale jääle astumast. Kujutades ette, et me suudame, kuldkala muinasjutule mõeldes, kaubelda endale välja võimalikult head ja endale üha suuremaid tingimusi, võime sattuda olukorda, kus me jääme lõpuks ilma ka sellest, mis meil praegu olemas on.

Võtkem siis alanud paastuajal aega enda läbikatsumiseks. Kõige õigem on nimetada ka enda puhul pattu patuks ja seda Jumalale tunnistada. Apostel Johannes ütleb: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ 1 Jh 1:9

Tuhkapäeva missal oli kõigil kirikus viibijatel võimalus võtta meeleparanduse märgina vastu tuhaga tehtud märk oma laubale. Selles maailmas teevad koi ja rooste oma tööd ja ka meie oleme üksnes tuhk ja põrm. Meeleparanduse ja paastumise eesmärgiks ei ole niivõrd oma olukorra üle kurtmine, kui valmistumine kiriku üheks suurimaks ülestõusmispühaks, mis on eelmaitse taevalikust rõõmust. Kristuse surnuist ülestõusmine kuulutab Kristuse võitu patu, surma ja kurja meelevallast uue loomise päevani, kus nende meelevaldade senised vangid saavad rõõmustada ja kiita, et neid võib kutsuda õndsateks, kes on võitnud kurja Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi.