Kui üks masin enam korralikult ei tööta, siis arukas mees ei viska seda kohe minema. Ta võtab selle lahti, uurib iga kruvi ja hammasratast, leiab kulunud kohad, vahetab need osad välja, puhastab, õlitab, ja paneb uuesti kokku. Masin ei parane ise. Keegi peab selle avama. Keegi peab selle jälle kokku panema. Kui seda õigesti ja hoolikalt teha – siis on masin jälle kui uus.

Kirikukalendris oli eile vastlapäev, täna on tuhkapäev. Kuna need mõlemad on kirikukalendris, siis on mõlemad vajalikud. Esimene on meelelahkutuseks, teine meeleparanduseks. Tõsi – meie maal praegu teatakse pigem esimest kui üht rahvakalendri lõbusat pidupäeva, aga tänast tuhkapäeva ei mäleta enam keegi. Nojah – mõned vaimulikud ja ustavad koguduseliikmed ainult.

Kuid kõigi meie sees on hammasrattad, mis on kulunud murest. On juhtmed, mis põlenud läbi pettumusest. On poldid, mis lõdvenenud väsimusest. On osi, mis roostetanud tardumise ja üksinduse käes. Seesugune masin ei kanna enam kaugele. Kui meelt vaid lahutada – on see kui katkise massina lahtivõtmine, ilma seda uuesti kokku panemata. Ja me ei saa aru kust tulevad meie kõiksugu hingehädad ja psühholoogilised probleemid, mis saanud suisa epideemiaks.

Meelelahutus võib olla kui virvatuli, mis eksitab ja viib sohu, kui inimene hakkab selles otsima päästet. Aga meelelahutus võib olla ka kingitus – hetk, mis toob naeru, hetk, mis ühendab inimesi, hetk, mis laseb hingel puhata. Virvatuli ei ole iseenesest halb kui teadvustame, et see on virvatuli. Kui teadvustame, et see on vaid näivus - kui me ei aja seda segi päikesega.

Tuhkapäev on Tõe hääl - pea meeles, et sa oled põrm ja tuhk. Kui inimene elab ainult meelelahutusest, siis ta unustab, kes ta on. Kui inimene elab ainult meeleparandusest, siis ta unustab, et on armastatud laps, kellele on antud rõõm, mängu võlu ja ilu. Meelelahutus hoiab hinge pehmena. Meeleparandus hoiab hinge ärkvel. Meelelahutus annab hetke kergust. Meeleparandus annab uue südame. Koos hoiavad nad hinge elus.

Põrm ei saa end ise tõsta, aga Jumala käes saab põrmust savi ja savist kuju, mis kannab Tema valgust. Kui me tunnistame oma haprust, siis saab Jumal näidata oma tugevust. Ja just seal – nõrkuse keskel – algab suurim seiklus.

Tänavune talv on üks tõeline talv, mis liitis meie saarelise piiskopkonna jäiselt üheks tervikuks. See oleks otsekui Jeesuse palvesõnade täitumine - et kõik oleksid üks. Istu millal tahad autosse ja sõida Kuressaarde. Jumal on ikka üks suur sillaehitaja - Pontifex maximus. Kuid paar-kolm päeva tagasi tekkis ühtäkki Hiiumaa ja Saaremaa vahele suur lõhe. Meie mõtleme – väga kahju, kuid Jumal naerab. Ei ole see jäine üksolemine Jeesuse sõnade täitumine. See suur lõhe on ju tuleva kevade märk. Tuule pöördumine ja nagu bioloogid selgitavad – hapnikurikka vee tagasitulemine Põhjamerest Läänemerre, et meie väikest, umbset ja läppunud meresoppi taaskord elustada. See on kui eluvee tulek. Kas ei ole nii vahest ka mõne meie nii-öelda suure kirikulõhega?

Jumala tee ei ole mugav, kuid see on alati tähendusrikas. Ta viib meid kohtadesse, kus me õpime usaldama. Ta paneb meid olukordadesse, kus me avastame oma tõelise kutsumuse. Ta surub meid sügavustesse, kus me leiame Tema armu. Ja kõrgustesse, kus me näeme Tema au.

Jah - elu koos Jumalaga on seiklus, sest Tema ei kutsu meid jäiselt seisma, vaid liikuma - armastama. Elu koos Jumalaga on suur seiklus, sest Tema on suur Jumal. Ja Tema käes on põrm ja tuhk muutumas millekski, mis kannab igaviku valgust.

Paranda meelt ja usu evangeeliumisse. See on tuhkapäeva kutse kõigile meile võtta vastu kompass, mis ei kõigu tormides, ei pöördu tuulte järgi, ei kao udus. Teisalt ei ole evangeelium kaart, mis näitab meile kõiki radu ette. Kompass näitab suunda. Näitab suunda Jumala südamesse, näitab suunda taevasesse Jeruusalemma, näitab suunda igavesse ellu. Jumalast lahus võib inimene ainult ägada. Ja me ägame seni, kuni meile piisab üksnes Jumala armust. Aamen.