Järgmiste sündmuste ajal pannakse proovile ühe tuntuima jüngri Peetruse varasemad lubadused, seista oma õpetaja kõrval ja teda mitte salata. Ülempreestri maja õuel, kuhu oli kogunenud rohkem rahvast, salgab ta oma õpetaja koguni kolmel korral.

Ülekuulamisele võimu esindajate ehk Pilaatuse ja Heroodese ees eelneb Jeesuse kinni pidajate poolne öine teotamine ja peksmine. „Mehed katsid kinni ta silmad ja küsisid temalt: „Ütle prohvetlikult, kes see on, kes sind lõi?” Ja nad teotasid teda paljude pilkesõnadega.“

Jeesuse kannatusloos tõuseb masendava esile võimu kuritaritavate meeste negatiivne roll. Teatud oludes ja tingimustel võib inimene oma ligimese suhtes olla salgaja, argpüks, pilkaja, valetunnistaja ja lõpuks jälk piinaja. Kogu see kurjus tõuseb esile inimese rikutud jumalakartmatust olemusest, tehes seda kõike seaduse ning võimu nimel. Inimese või terve rahva alavääristamist ja dehumaniseerimist on kogenud nii juudid kui pajud rahvad läbi ajaloo, kuni tänase päevani Euroopas Ukraina rahva näitel, mil teine rahvas või rahvad on püüdnud kedagi alistada ja väljendades eelnevalt nende suhtes avalikku põlgust.

Nii kõiges käib Jeesus selleski meie kõrval koos miljonite süütute ohvritega. Arvata, et sellised asjad ja olukorrad enam ei kordu, kuna inimkond on oma ajaloost õppinud, ei ole kahjuks tõsi. Inimese loomus on kuri tema lapsepõlvest alates mida saab muuta üksnes tõeline meeleparandus ja Jumala arm. Apostel Paulus ütleb selle kohta „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” (2Kr 5:17)

Olles see, kellele on antud kogu meelevald nii taevas kui maa peal, ei allunud Jeesus kunagi kellegi käsule või sunnile teha mõni ime või ilmutada oma meelevalda, juhul kui selle nõudjad olid inimesed, kes ei olnud valmis meelt parandama. Usk ei sünni sellistest märkidest. Nõrk usk võib nende läbi küll saada kinnitust. Jeesuse tunnustäht oma pilkajatele on selles, et ta ei anna sellel hetkel muud tunnustähte kui nõustumine tagakiusu, pilke ja kannatusega.

Jeruusalemma Suurkohtu ette tooduna tahavad juutide vanemad Jeesuselt teada, kas ta peab end Jumala pojaks? Kui ta oleks vastanud sellele oma sõnadega jaatavalt, tähendanuks see süüdistust Jumalapilkamises. Jeesus lausus neile: „Need on teie sõnad, et mina olen.” Jumal ütleb enda kohta mina olen kui ta ilmutab end Moosesele põlevas põõsas. Jeesus ei salga seda mida vanemad temalt küsivad, aga nende arusaam Jumalast oli lihtsustatud võrreldes sellega, mida Jeesus õpetas. Kuna enda jaoks olid nad leidnud kinnituse Jeesuse süüdimõistmiseks, tuli selle vormistamiseks kasutada roomlaste käsi, süüdistades Jeesust maise võimu taotlejana. Nii ei ole midagi uut taeva all. Kuigi juudi vanemad põlgasid Rooma võimu esindajaid olid nende soov Jeesusest vabaneda nii suur, et nad esitasid tema vastu mitu valesüüdistust mille suhtes Pilaatus tunnistab Jeesuse õigeks, kuid kartust langeda ise keisri ees ebasoosingusse teeb teha võimusüüdistuse puhul ettevaatlikuks.

Nii võime peame ka meie igal ajal endalt küsima, kas teeme kartusest kaotada mugav elu, positsioon, töökoht, sissetulek või tervis, kompromisse oma usu ja südametunnistusega või oleme siiski valmis igas olukorras jääma kindlaks oma veendumustele?

Issand Jeesus, Sind, meie Päästjat, häbistati ja rahvas naeris Sinu üle. Nagu tall, keda viiakse tappa, vaikisid Sa oma kohtumõistjate ees. Anna meile julgust tunnistada Sind elava Jumala Pojaks ning kingi julgust järgneda Sinule ka siis, kui meie tee läheb läbi kahtluste, pettumuste ja hirmu pimeduse. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.