Jeruusalemma vanalinna müüridest Surnumere suunal olevas aias toimunud sündmuste asupaika rajati juba 300 aasta paiku kirik. Algse kiriku mosaiikpõrandat on võimalik tänagi näha igaühel, kes soovib nende lugudega lähemalt tutvuda ja külastab sellel kohale rajatud pühakoda. „Ja kui Jeesus sinna paika jõudis, siis ta ütles oma jüngritele: „Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!” Viigipuude varjus olev aed oli sedavõrd tuntud puhke ja palvepaik, et ka oma õpetaja reetnud Juudas arvas Jeesust just selles kohas peatuvad, kui ta juhatas templivalvurid paika, kus oma varem kavatsetud plaanid täide viia.

Kidroni oru ja toona selle põhjas voolava oja tagune mäenõlvak oli selleks kohaks, kuhu tuhatkond aastat varem oli oma lähikondsete ja koguni oma poja poolt hüljatud kuningas Taavet nuttes põgenenud. Taaveti soost sündinud kuningate kuningas Jeesus käib paljuski oma tuntud esiisa sammudes, täites nii vanade prohvetite ennustusi. Need, kes neid ettekuulutusi on lugenud teab, et sellest paigast lähevad Taaveti soo kahe tuntuima esindaja teed lahku. Taavet põgeneb sellest paigast et tõusta hiljem taas troonile. Taaveti Poeg Jeesus jätab maha turvalise linna müürid, andes vangistajatele võimaluse oma kavandatu avatud taeva all teoks teha.

”Jeesus ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast.”

Palve on relv kiusatuste ja katsumuste vastu. Kiusajal on meie üle meelevald niipalju, kui Jumal seda lubab. Jüngrid ei suutnud palvetada ja seetõttu ei pidanud nad vastu kiusatustele. Kurbuse pärast olid nad jäänud magama ega suutnud valvata. Kui nende õpetajat tuldi peatselt vahistama, olid nad valmis haarama mõõga ja kui Jeesus selle keelas, pidid nad põgenema ja lõpuks teda salgama.

Jumal on meile mõistetamatul moel, lubas sellel kõigel sündida, kuna nende inimeste kaudu teostus tema lunastus inimkonna heaks. Jeesuse jüngritest kolm Peetrus ja Johannes ja Jaakobus olid koos oma õpetajaga kolm aastat kestnud teekonnal läbi elanud nii imelisi kui hirmutavaid hetki. Kirgastamismäel nägid nad kuidas ta näoilme palvetamise ajal muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Nüüd oli neile antud osaks näha oma Issandat sügava ahastuse hetkel.

Paludes, et ei sünniks tema, vaid Isa tahtmine oli Jeesus valmis jooma kibedast karikast teiste eest, olles kuulekas surmani, pealegi ristisurmani. Ka iga kibedaim karikas saab kord täis. Jeesus ei tunne hirmu mitte füüsilise kannatuse ja surma ees mida pidid taluma ka enamik tema jüngritest, vaid ta tundis hirmu Jumalast hüljatuse ees, kandmaks oma ihus kogu maailma patu. Nii nagu meeleliigutus tekitab meis tugevaid tundeid, teeb seda ka inimeste kannatused ja surm. Usk ei ole rajatud aga tunnetele, vaid Jumala sõnale ja tema tahtele. Seda mida Jeesus ütles oma jüngritele, ütleb ta ka meile palvetage!

Palve: Issand Jeesus Kristus, Sina läksid oma jüngritega Ketsemani aeda, kus Sa kurvastuses ja ahastuses palvetasid. Me palume Sinu kannatuse ja surmavõitluse pärast, aita meidki, kui me valvame ja palvetame, et me ei satuks kiusatusse. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti.