Vaenu ja meist sõltumatute konfliktide puhul on oluline, et kristlased säilitaksid omavahelise osaduse niipalju kui see on konkreetsetes oludes võimalik. Inimesed või kirikujuhid kes õigustavad sõjalist argessiooni mis toob endaga kaasa surma ja traagikat, peavad kord vastust andma kui mitte inimliku siis Jumala enda kohtujärje ees. Selge peaks oleme seegi, et nii nagu vene keel ja selle kasutamine ei võrdu agressorriigi juhtidega, ei saa ka õigeusku ja õigeusklikke samastada agressioon õigustava kiriku juhtidega. Nii keel kui usk ei ole iseenesest süüdi selles, et keegi kasutab seda vahendina oma agressiivse poliitika ja sõjaka retoorika abil oma rahva eksitamiseks.

Paulus julgustab kogudust katsumuste keskel nii nagu ta vähegi oskab. Ta meenutab neile mida nad varem on saanud kogeda: lohutust mida nad on saanud Kristuselt ja julgust mida neile annab Jumala armastus, Vaimu ühtsuse kogemus ja halastust mida nad on saanud tunda nii Jumala kui teineteise poolt.

Olenemata sellest, kui pessimistlikud oleme olnud eestlaste valmisoleku üle aidata hädasolijaid, on ligi kaks kuud kestnud Venemaa agressioon Ukraina vastu näidanud seda, et me suudame üllatada ka iseennast, kuna tajume, et meie ülesandeks on tagada end kaitsva riigi tagala. Oleme ise elanud rahvana üle mitme sõja ja vägivalla eest põgenemise ning vaid soodsate asjaolude ning Jumala armu läbi, saanud oma riiki üles ehitada demokraatiat õppides üle 30 aasta. Võib-olla just tänu oma väiksusele oleme seda suutnud teha teistest, võrreldava ajaloo või geopoliitilise asendi tõttu sarnases olukorra olevatest riikidest, kiiremini.

See ei tähenda seda nagu me oleksime teistest millegi pärast paremad, vaid see on olnud pigem meie võimaluseks, mida oleme saanud enda kasuks kallutada.

Loomulikult ei ole kaugeltki kõik asjad meie maal hästi ja eks me oleme ilmselt vaielnud minevikus ja vaidleme tulevikus, kuid ajal mil peame endalt suureneva ohu ees küsima, kas olla või mitte olla, võtame end kokku ja oleme ohvrimeelsed, nii hädasolijate kui vastutulelikumad teineteise suhtes.

See, kui keegi peab silmas ennekõike mitte enda, vaid teise heaolu, on pigem inimloomuse vastane. See muutub aga loomulikuks ja õigeks, kui meist saavad tegelikud Kristuse ihu liikmed ja teenijad.

Kristus oli Isa paremal käel, olles temaga võrdne. Aga ta ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks. Tema, kes oli kõigist kõrgeim, nõustus iseenda tühjendamisega, saades meie sarnaseks, koguni orjaks meie pärast.

Erinevalt selle maailma valitsejatest ja teiste alistamisest unistavatest keisritest, saabus Jeesus Jeruusalemma alandlikul loomal ratsutades. Veelgi enam, ta ei rõhunud kedagi vaid lasi iseennast meie pärast rõhuda, kannatades koos süütute inimestega ainuüksi Ukrainas tänaseks toime pandud 5600 sõjakuriteo ohvri kõrval.

Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja andnud talle nime üle iga nime. See on Jumala enda nimi Issand (kr. Kyrios). Selle nime ees nõtkub iga põlvkond ja iga keel tunnistab: „Jeesus Kristus on Issand Jumala Isa kirkuseks.“