Jutlus Lk 11: 14-23                                                     

Paastuaeg on traditsiooniliselt olnud ristimiseks valmistumise aeg – ning juba ristituile enda jätkuva läbikatsumise ja ristimistõotuse uuendamise aeg. Ristimine tähendab uuesti sündimist Kristuses, Temaga rõivastumist, Temaga üheks ja Tema ihu liikmeks saamist.

See mille poole inimene vaatab, ehk mille poole ta hoiab või suundub, määrab suuresti ka tema elu sisu. See, millele pöörame oma peamise tähelepanu, valdab meie meeli. Näiteks kui inimene pöörab tähelepanu oma nutitelefoni sisule, keskendub ta sellees olevale infole ja vahetult tema ümber toimuv saab vähem tähelepanu. Meie tähelepanule ja ajale konkureerib enamik oma toodete või teenuste pakkujatest. Kuna kaasaja inimene ei ole enam varasemaga võrreldes seotud kogukonda või mõnda organisatsiooni kuulumisega on inimese omane individualism ja sissepoole pööratus, mis muudab meid samas ka rohkem haavatavamaks. Oma ego ja omaenda õnne otsimine jätavad meile alles vaid tühja südame, kõrbelaadse, ilma veeta hingemaastiku.

Teisalt kui püsime Kristuses ja peame osadust kaaskristlastega, hoiame oma tähelepanu peamiselt Kristusel, leiame oma elule uue sisu ja eesmärgi.

Meie ajastu suurimaks väljakutseks ehk misjonipõlluks on inimhingede sisemine viljatus ja tühjus. See väide peab kahjuks mitmes tähenduses paika. Meie toad on, sarnaselt kevadisele suurpuhastusele ehk küll puhastatud suurtest eksimustest ja pattudest ja elu väline külg kaunistatud heade harrastustega, aga süda on tühi ja lootusetult üksik. Tühjuse õud ja hirm on nagu kiusaja vaim, või nagu hinge raske eksimus. Martin Lutheri järgi on selleks lootusetus ja ebausk. Ebausu ja pessimismi jutlustajad kujutavad seda melanhoolse tooniga, mille kohaselt on elu üha kaugemale lükatud surm ja meie elutee, oleks nagu üks pidev komistamine, mage ja maitsetu, paha ja petlik. Sellisel moel kujutab elu ilma lootuseta näiteks Schopenhauer.

Materialism tühjendas kommunismiideest kristliku moraali ja selle asemele astus vale, mis täitis tekkinud tühjuse. Selle tulemuseks oli seitse korda hullema kurja võimutsemine.

Läänelik materialism ilmutab end suurema ja arenenumana, aga see esindab samasugust jumalatust. Selle tühimik täidavad seitse muud kurja vaimu, nõidumised, esoteerika ja erinevad idamaised õpetused, millega inimesed püüavad täita oma hinge tühjust, soovitud õnne ja rahulolu leidmata.

Vaimses maailmas ja ka meie ühiskonnas ei olemas neutraalset tsooni. Neutraalne territoorium ja tühi ruum tõmbab enda poole alati võõraid jõude, kes tulevad kas hävitama või päästma ja tervendama. Nii oleme ise kahe vägeva meelevalla lahinguväli.

Kurjad vaimud asuvad elama inimese südamesse kui see on tühi ja seal ei ole nendest vägevam võtnud valitsust enda kätte. Olles kord juba kurja meelevallal all, osutub inimene selle tööriistadeks hävitades ennast ja teisi. Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab.

Kevadel kui autojuhid vahetavad oma talverehvid suviste vastu, tuleb need eelnevalt tasakaalustada. Tasakaalustamata ratastega ei sõida autoga väga kaugele, kuna terve masin vibreerib ja väriseb vaid sellel pärast, et üks väike tasakaal on paigast ära. Inimese elus võib juhtuda selline olukord siis, kui elus on mingi esialgu tühisena tunduv asi paigast ära. Me ei pruugi seda alguses märgata, aga see mõjutab kogu meie elu ja enne see olukord ei lahene kui me ei saa tasakaalu paika. Sisemiselt omavahel vastuolus inimene või ka ühiskond hakkab sellises olukorras sõdima iseenda vastu, nagu näeme sõjas, kus on oht sisemiseks murdumiseks. Järele jääb lõhenenud, ühiskond, katkised elud ja viljatuks muutunud hingemaastikud.

Kuri püsib tihti püsti ja elujõulisena seetõttu, et on piisavalt palju inimesi kes seda toidavad ja üleval hoiavad. Kurjalt tuleb võtta see, millele ta toetub.

Meie jaoks üllatav ja inimlikult vastuvõetamatu on seegi kui Jumal võib kasutada ka kurja tema enda teadmata, teenima head eesmärki. Kurjade jõudude peamees Saatan on andnud endale ise surmahoobi kui on arvanud, et ta suudab ristil hävitada Jumala Poja. Jumal muutis selle kaudu aga kurja heaks, veelgi enam, lasi sellel saada meile lunastuseks ja päästeks kurja meelevallast ja meie pattude lunastamiseks. Siinkohal võib nõustuda taaskord Paulusega kes ütleb: me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. (1 Kr 2:7-8)

Apostel peab sellega silmas ilmselt seda, et Jeesuse ristilöömise taga olnud kurjad jõud on enesele teadmata osutunud Jumala ketikoerteks, kes selle teoga saavutasid iseenda lüüasaamise.

Ülehomme tähistatakse Eestis märtsiküüditamise 76. aastapäeva. Küüditamise otsuse tegi Nõukogude juhtkond eesotsas Staliniga 1949 aasta 18. jaanuaril, kus osales ka Nõukogude Eesti parteijuht Nikolai Karotamm. Küüditamisel plaaniti Eestis kasutada kokku üle 20 000 abilise. Küüditamise plaan Eesti jaoks oli 7500 perekonda, kokku 22 500 inimest. Kuna kõiki ei loodetud ühe päevaga tabada, valmistati ette veel 2000 inimese küüditamine nende asemel kes olid põhinimekirjas. Reaalselt küüditati 20 660 inimest, kellele lisanduvad järel saadetud inimesed ja Siberis ilmavalgust näinud lapsed. 3000 inimest suri Siberis ja need kes said pärast aastaid võõrsil viibimist koju naasta, ei lastud enam oma kodukanti või Eestisse elama asuda või olid kodu hõivanud võõrad inimesed ja nende vara hävinud. Osadel tagasi pääsenutel olid ees ootamas sugulased ja sõbrad, kes olid neid ka väljasaadetuna toetanud kodust saadetud pakkidega, kuid paljudesse suhtuti veel aastaid nende endi kodumaal eelarvamuslikult kui märgistatud inimestesse, kes pidid siin läbi tegema mitmeid alandusi. On teada. Et mitmed otsustasid ka Siberisse tagasi sõita. Enamik Siberi teekonnalt naasnud on olnud ja on valdavalt elujaatavad inimesed, kuna nad on näinud ja kogenud raskusi ja viletsust mis on neid muutnud vastupidavateks ja lootusrikkalt tulevikku vaatavateks. Mis on aga kõige olulisem nad ei ole kaotanud oma usku ja lootust ega ole lasknud kurjusel end võita.

Jeesus võrdleb saatanat võimsa relvastatud mehega, kes valvab oma varandust. Varanduse all mõtleb Jeesus tema võimu all olevaid inimesi. On selge, et tema vanglast ei pääse vabaks keegi seni, kui ta ise on võitmata. Vangide ainus lootus on, et tuleb keegi, kes on veelgi tugevam ja võidab nende valvuri. Oma kodumaast ja perest ülekohtuselt viidute hulgas oli palju kristlasi, kellele kujunes kodumaast eemalolek sama raskeks kui teistel nende saatusekaaslastel, aga kes olid sisemiselt vabad, olles seal kus nad viibisid teistele julgustajateks ja lohutajateks.

Jeesus tahab öelda, et tema ongi see võimsam, ja ta kinnitab seda ka oma tegudega. Ühtlasi viitab Jeesus siin ka oma surnuist ülestõusmisele, ehkki tema kuulajad seda veel ei aima. Siis võitis Jeesus saatana lõplikult ja see tähendas vangla uste avanemist kõigile. Isegi surm ei suutnud Jeesust takistada ega võita. Iga kurja vaimu välja ajamine ennustas seda lõplikku võitu ja Jumala riigi muutumist inimestele kättesaadavaks. Saatan oli hoidnud oma vangistuses ka seda meest, kelles oli elanud tumm vaim. Et mees vabaks sai, näitas väga selgelt ja lihtsalt, et kohal oli keegi, kes oli sellest vaimust vägevam. Jeesuse läheduses on vangidel pidu, sest nad saavad vabaks.

Iga inimene seisab oma elus ja alaloos valiku ees, kas siesta Jumala poolel ja temaga koos inimesi koguda või seista talle vastu ja inimesi pillutada. Kristusega koos võitlemine kurja vastu tähendab hajutatud karja kokku kogumist mis on iga kristlase peamine ülesanne Kristuse kaastöölisena. Selles võitluses suudame jääda püsima üksnes koos Kristusega kes on meid enne armastanud. Inimene suudab endast anda ka ilma armastuseta, kuid armastada ilma endast andmata ei ole võimalik.