Jutlus: Mt 15: 21-28
See on eesõigus, et me oleme täna saanud lugeda ja kuulata pühakirja oma emakeeles. Saame olla tänulikud nii Jumalale kui nendele inimestele, kelle kaudu on piibel tõlgitud eesti keelde juba sajandeid tagasi. Kuna Eesti raamatu 500 juubeliaasta motoks on H. Runneli värsirida: „Kiri algab kirikust ja rahvas algab raamatust,“ on sobilik meelde tuletada, et esimene Eestikeelne piiblitõlge sündis aastal 1739 Jüri koguduse õpetaja Anton Thor Helle töö tulemusena. Saaremaalt on eestikeelse piibitõlke ajalukku end kirjutanud vähemalt kolm pastorit. Karja koguduse omaaegne õpetaja Konrad Heinrich Vulpius on läinud Eesti piiblitõlkimise ajalikku sellega, et 1686 aastal Liivimaa kindralsuperintendent Johan Ficheri mõisas Liepas peetud ja kuu aega kestnud piibli tõlkimise konverentsil, kus vaadati läbi erinevaud UT raamatuid. Ulpiust mainitakse 1715 aastal ilmunud Eestikeelse UT väljaande Eessõnas, kus lisaks talle märgitakse piiblitõlkimise töös osalenute hulgas ka Kihelkonna koguduse õpetajat Ernst Rüdigeri.
Viimase piiblitõlke aluseks on võetud õpetaja Toomas Pauli 1989 ja 1990 aastal ilmunud Uue Testamendi ja psalmid ehk Vana Testamendi lauludude tõlge, mida ta tõlkis Saaremaal Valjalas pastoriks olemise ajal aastatel 1968–1986. Toomas Paul kaitses lisaks 1994. aastal Tartu Ülikoolis doktoritöö «Eesti piiblitõlke ajalugu.“
Evangeelium tähistab head sõnumit, mis tähistab peamiselt nelja evangeeliumit, kellest esimese ehk Matteus on peitnud oma evangeeliumisse sõnumi, mis areneb mööda kindlast rada. Peamine sõnum on see, et Jeesus Naatsaretist on VT tõotatud messias. Sellega paralleelselt osundab Matteus, kuidas teiste rahvaste esindajad on juba vana lepingu aegadest osalised Jumala poolt valmistatud päästeplaanist. Sellel viitavad esmalt evangeeliumi alguses nelja mitte paganarahvaste hulka kuuluva naise nimed Jeesuse sugupuus ja edasi Rooma väepealiku usk, mille suurust imetles isegi Jeesus.
Seda, et juutide olukord ei ole võrreldes teiste rahvasetega Jumala ees parem, näitas Jeesuse kohtuotsus Korasini ja Kapernauma kohta manitsedes neid, et isegi Soodomal ja Gomorral olevat kohtupäeval parem põli kui nendel, kuna nad ei ole ära tundnud Jumala suuri tegusid
Et ka paganarahvaste esindajad saavad tulla Jumala juurde, saades Jeesuselt abi, tunnistab ka tänase pühapäeva evangeelium. Jeesus on rännanud maa loodeosas asuvasse rannikupiirkonda praeguse Liibanoni aladel, kus kogetu paneb teda imestama ühe mittejuudist naise usu suuruse üle. Emakeelepäeva õhtul võisid uudiste kuulajad imestada, et eestikeelse etteütluse mitte emakeelse kirjutamise kategooria võitis vaid kaks aastat eesti keelt õppinud Ukraina noormees, kes aar aastat tagasi oskas vaid paari eestikeelset sõna. Seda olukorras kus eesti keelt emakeelena rääkijad ei julge alati end sellisel alal proovile panna, rääkimata siin elavatest teiste rahvaste esindajatest, kes ei ole kohalikku keelt ära õppinud ka kümne ja enama aasta jooksul.
Naine, kes hakkas käima nende järel, kuulus kaananlaste hulka, kellelt Iisraeli rahval ei olnud oodata midagi head. Üks nende hulgast hakkas käima Jeesuse järel, nagu seda oleks võinud teha Iisraeli enda usulised juhid. Naine kõnetab Jeesust Messia tiitliga, hüüdes teda Taaveti pojaks. Naine ei hüüdnud Jeesust mitte ainult ühe korra, vaid järelejätmatult.
See on ka mõistetav, kuna ta ei palunud enda vaid oma tütre pärast, keda kuri vaim hirmsasti vaevas. Kuidas aga vastab sellele Jeesus? Ent tema ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” Jeesuse jüngrite palvest selgub, et naine häiris neid oma pideva hüüdmisega. Meil tekib küsimus, mis Jeesus vaikis, kui ta ometi kuulis naise palvet? See on tegelikult kõigile palvetajatele tuttav kogemus. On aegu, kus Jeesus ei vasta meie palvetele esialgu midagi, ehkki ta meid loomulikult kuuleb. Tundub, et ka Jeesuse enda jüngrid ei saa oma õpetajast aru. Miks ta midagi ette ei võta ja naist minema ei saada, kui ta ei soovi tema palvele vastata?
Oma vaikimise põhjust selgitab Jeesus sõnadega: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” Evangeeliumist ei selgu, kas neid sõnu võiks kuulda ka naine ise, aga neid kuulsid kindlasti Jeesuse jüngrid, kelle jaoks ei olnud selles midagi uut.
Nad tundsid VT ennustusi Messia kohta teades, et Jumal oli valinud Iisraeli oma rahvaks. Seetõttu nad eeldasid, et kui Jeesus on Messiass, tegutseb ta vastavalt VT prohvetite ennustustele. Jeesuse inimeseks saamise eesmärki ja põhjust pidi ennekõike mõistma Iisraeli rahvas. Nende jaoks oli Jeesus juutide kuningas. Jeesuse vastus Kaanani naisele tähendab sisuliselt seda, et veel ei ole tema palvete kuulmiseks õige aeg. Esmalt on rõõmusõnum suunatud Jumala omandrahvale ehk juutidele ja alles siis teistele ravastele. Seda selgitab Jeesus esialgu vaid oma õpilastele, aga naine ei lase end sellest vestlusest häirida.
Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!” Ta ei andnud järele, hoolimata Jeesuse vaikimisest, aga võimalikest vastuväidetest. Ta soovis abi oma lapsele ja teda ei takistanud selles inimeste arvamused või hoiakud. Ta palus abi temalt, kelle kohta ta teadis, et tal on vägi teda aidata. Nüüd ei kutsunud ta Jeesust enam Taaveti pojaks, vaid lihtsalt Issandaks. Võib olla ta mõistus, et tal ei ole sarnast õigust oodata temalt abi nii, nagu see oli juutidel. Aga ta tunnistas Jeesust Issandana, kellel on meelevald aidata hädasolijat. Aga Jeesus ei anna siiski veel järele vastes naisele: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.”
Kui nüüd siis Jeesus vastab paluja palvele, oli vastus tõrjuv. See oleks küllap enamiku inimesi ja ka meid eemale peletanud, kuna juudid kasutasid paganate iseloomustamiseks nende jaoks halvustavat sõna koerad. Võib olla üsna kindel, et meile piisaks solvumiseks või etteheite tegemiseks palju vähemast.
Hiljuti andis Soome kiriku ajakirjale intervjuu Eesti uus õigeusu kiriku piiskop Damaskinos, kes on omandanud teiste hulgas ja Eesti keele oskuse, olles ise rahvuselt soomlane. Kirikus töötamise ja teenimise üheks olulisemaks märksõnaks on tema kohaselt kuulekus. Ta toob ka ühe näite. Kujuta ette, et oled teinud kogu pika päeva rasket tööd, aga sinu abikaasa on samal ajal kodus puhanud. Kui sa tuled nüüd väsinult koju, hüüab abikaasa diivanilt sulle, et kas sa tooksid mulle klaasi vett. Kuulekus tähendab oma tunnetest mööda vaatamist ja teha seda mida sinult palutakse, antud näitel tuua klaas vett. Iga kristlase ülesanne on tänapäeva maailmas loobuda suundumusest kus soovitakse rõhutada oma õigusi ja rahuldada oma isiklikke vajadusi Meie igapäevased vajadused võivad muutuda meile kiusatuseks hetkel, mil nendest kujuneb omaette eesmärk ja need hakkavad varjutama meie elu muid valdkondi.
Seda, et juudid oid Jumala valitud rahvas ja sellega seotult oli neid teatud õigused, oli toona üldiselt tunnustatud isegi Rooma riigi poolt, kes andis neile õiguse oma usku praktiseerida ja kellelt ei nõutud näiteks keisrite jumalikuks isikuks tunnistamist, mis teiste puhu võrdus riigireetmisena. See oli nende eriõigus, nii nagu omal ajal olid Rootsi või Vene tsaarivalitsuse ajal kuni 1816 aastani, mil kaotati talurahvaseadusega Eesti ja Liivimaa aladel pärisorjus, siis mõned talud ja külad olid ka enne seda orjusest vabad , mis oli neile antud ka kas rahvuse või teenete eest mõne varsema valitseja poolt.
Peab tõdema, et ka tänapäeval ei ole inimesed valdavalt vabad, ehk on levinud teistlaadi orjus. Eelmisel teisipäeval möödus 35 aastat Eesti kongressi algusest mille eestvedaja Tunne Kelam on usutluses Postimehele öelnud, et tänapäeva lääne ühiskonnad on suurem määral muundunud kodanikuühiskondadest tarbimis- ja meelelahutusühiskondadeks. Orienteerudes mugavamale teele oleme taaselustamas Vana-Rooma riigi lõpuaja pseudoväärtusi: leiba ja tsirkust. Kaasaja poliitikagi on muundumas osaks meelelahutustööstusest. Möödunud sajandi kaugelenägevamaid isiksusi Robert Schuman tõdes juba ühinenud Euroopa projekti väljakuulutamise aastal 1950: «Demokraatia on kas kristlik või teda pole olemas. Antikristlik demokraatia on karikatuur, mis päädib türannias või anarhias.» Schumani sõnul ei saa demokraatia endale lubada religiooni süsteemset eiramist.
Jeesus tuletas seega oma vastusega naisele meelde, et tema ei kuulu juutide hulka, kelle juurde on ta esmalt tulnud. Naine ei lase aga tema sõnadest ennast eksitada. Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“ Need sõnad väljendavad naise haruldast hoiakut. Ta ei sea küsimärgi alla üldtunnustatud tõdesid, ega soovi, et Jeesus neist tema pärast mööda vaataks. Samuti ei solvu ta õpetaja sõnade peale, mis oleksid pannud vihastuma paljusid teisi. Ta oli valmis laskma end kutsuda kaudselt halvustava nimega, aga ta teadis, et isandad hoolitsevad ka oma koerte eest, andes ka neile süüa. Isegi Jeesuse eitavas vastuses suutis ta näha Jumala suurt armu, või usaldas ta Jumala armu suurust kuuldud vastusest hoolimata.
Ta uskus, et vaatamata kõigele, ei jäta Jeesus teda aitamata. Ta ei nõustund uskuma Jeesusest midagi muud kui üksnes head. Selles suhtes oli tal õigus. Mäejutluses oli Jeesus varem öelnud, et iga paluja saab iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.
Markuse evangeeliumist võime lugeda, et tütar ei olnud oma emaga kaasas, mis tähendab, et sarnaselt Rooma väeülemale, tervendas Jeesus haige pika maa tagant. Nii nagu toona, kiitis ta ka nüüd võõra rahva liikme suurt usku. Ilmselt ei Rooma väepealik, ega kaananlanna ise ilmselt ei arvanud, et nende usus oleks midagi erakordset. Meie võime küll nende näidete varal õppida, milline on siiras usk. Selles osas on oluline kaks asjaolu. Esmalt ei arvanud kumbki end olevat midagi suurt ja tähtsat. Pigem isegi vastupidi,. Väepealik ei arvanud olevat seda väärt, et Jeesus tuleks tema kotta ja naine suhtus rahulikult sellesse, et teda nimetati koerakeseks. Selles osas erinevad nad oluliselt neist, kes arvasid end olevat teistest inimestest Jumala ees paremad, nagu seda tegid näiteks variserid. Isegi Jeesuse jüngrid püüdsid oma õpetajat noomida või suunata, arvates teadvat paremini, mis on nende õpetajale hea ja mis mitte.
Teine ühine joon oli nende puhul, kelle usku Jeesus eeskujuks toob see, et nad austasid ja usaldasid Jeesust. Nad ei kahelnud tema võimes ja soovis neid aidata. Nad ei pannud rõhku oma õigusele, kuid toetusid kogu oma jõuga Jeesusele. Üks asi mida võime sellest loost õppida seisneb sellest, et suur usk ei tähenda veel seda, et suur oleks ka selle usu omanik. Pigem vastupidi, inimene, kellel on suur usk, ei mõtle enda või oma usu suurusele, vaid ta vaatab üksnes Jeesusele ja ootab abi temalt. Ehtne usk ei tee suureks inimest, vaid ta teeb suureks Jeesuse.
Selle sündmuse vara soovis Jeesus õpetada nii oma jüngritele kui ka meile, et teda ei saa kuulutada vaid teatud rühma või rahva omandiks. Kas ükski kristlik kogudus ei tohiks arvata, et Jeesus kuulub üksnes neile. Iga rahva või koguduse hulgas, kes pöördub Jeesuse poole abi saamiseks, ka saab seda. See viitab ka sellele ülesandele, mille Jeesus pärast oma surnuid ülestõusmist andis oma jüngritele. Ülesanne teha inimesed Jeesuse jüngriteks, neid ristides ja õpetades, kehtib kõigi rahvaste kohta.