Mosaiik In Sant` Apollinare Novo Ravenna (6saj.)
Pärast öist vahistamist Ketsemani aias on Jeesust läbi öö piinatud ja mõnitatud samade meeste poolt , kes tema kinni pidasid. Varavalges on viidud ta juutide suurkohtu ehk vanematekogu ette kus ülempreestrid ja kirjatundjad teda üle kuulates saavad kinnitust oma varasemale seisukohale, et vahistatu puhul on tegemist inimesega, kes olles end võrrelnud Jumalaga ei ole eluõigust. Tema süüdimõistmiseks oli vaja ka riigivõimu nõusolekut mispeale viiakse ta Pilaatuse ette, kes ei leia temal süüd ja saadab ta omakorda Galilea piirkonna valitseja Heroodese juurde, kes oli neil päevil Jeruusalemmas.
Viimane lootis, et näeb nüüd mõnd imetähte mida ta oli kuulnud Jeesusest tegevat, aga Jeesus ei vastanud talle midagi. Nüüd seisis halvustatu ja teotatu taas Pilaatuse, kes kustus kokku ülempreestrid ja rahva vanemad öeldes neile, et ta ei ole teinud midagi, mis vääriks surma. Rooma riigi esindajana pidi ta hoidma alal korda ja õiglust aga tema ette oli toodud mees, kes ei sarnanenud millegi poolest nendega, kes olid tõstnud oma kätt seaduse vastu. Aga rahvahulk karjus löö risti, löö ta risti! Lase meile vabaks Barabas!
Siin tuleb esile viha poolt haaratud inimeste mõistuse kaotamine suhtes tõesse. Tõde ei ole oluline, oluline on vaid oma eesmärkide täitmine mistahes hinnaga ka juhul kui kannatajaks on Tõde ise. Inimesed soovivad anda vabadust mehele, kes tabatud inimese tapmise teolt, aga saata surma inimese keda nad soovivad süüdistada selle mida tegelikult on saatnud korda Barabas.
Pilatus püüab inimeste mingitki kaastunnet esile tuua sellega laseb Jeesust veel kord piitsutada ja tuues ta rahva ette öeldes: vaata inimest! Nead aga ajasid peale suure häälega nõudes, et Jeesus löödaks risti. Pilaatus kartis et olukord läheb käest ja muutub ülestõusuks ja ta otsustas et sünniks nende nõudmist mööda, andes ta nende meelevalla kätte.
Pärast seda kui Jeesus oli saabunud pühadeks Jeruusalemma ütleb ta oma jüngritele: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“ (Jh 12: 24) Nendes sündmustes on antud meile märk Tema asendavast ohvrist meie asemel. Surma väärinud saab vabaks ja süütu kannatab tema asemel. Kuna nimi Bar abbas tähendab oma isa poega, siis Jumala Isa poeg saab hüljatud, et oma isa poeg võiks pääseda.
On mõtlemapanev, et Jumala poolt valitud rahva juhid võtavad vastutuse nende juurde saadetud Messia surmast, kuna roomlased toimivad siin nende käepikendusena. Ilmselt ei aimanud ka Pilaatus, kõndides poliitiliselt hapral pinnal, et tema meelevalda antud ja inimestest hüljatud juudi vang, muudab ka tema nime selle protsessi tulemusena surematuks. Ka inimese kurjus ja nõudlikkus on viimselt Jumala hea tahte teenistuses. Samas ei vabasta see kurjategijaid nende vastutusest aga valiku tegemine hea ja kurja vahel on iga inimese enda kätes.
Issand Jeesus Kristus, me täname ja austame Sind selle eest, et Sa oled käinud kannatusteed ja oled oma surmaga avanud meile tee Isa juurde. Nüüd võime meie käia oma surmateed lootuses võita Sinu armu toel kiusatused ja kannatused ning minna Sinu jälgedes läbi surma kitsa värava ülestõusmisse, kus näeme Sinu kirkust. Kuule meid, kes Sa koos Isaga Püha Vaimu ühtsuses elad ja valitsed igavesest ajast igavesti.