Ülestõusmisaja neljas pühapäev kannab ladinakeelset nime Jubilate – «Hõisake». Selle aluseks on pühapäeva vanakiriklik algussalm (vrd Ps 66:1j): «Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa, halleluuja. Ülistage mängides Tema nime au, halleluuja. Andke Temale au ja kiitust, halleluuja, halleluuja, halleluuja.»
Ülestõusmispüha järgne taitus Kuressaare kirikus. Foto: Irina MägiTäna kirikutes loetavate pühakirjatekste ühendavaks mõisteiks võiksidki olla ustavus ja püsivus, milleks Jumal oma rahvast manitseb, mille aluseks on Jumala enda ustavus, püsivus ja arm. Meie ustavus Jumalale teostub Kristusele järgnemises ja Temaga üheks saamises oma varasemast elu ümberhindamises, kannatuste, teotuste ja isegi võimaliku surma talumise hinnaga ning väljendub Kristusest tunnistuse andmises Talle meelepärase jumalateenistuse ja heategemise kaudu.
Kristlikku kogudusse kuuluja ei pea Jumalaga lepituse leidmiseks tooma erakordseid ohvreid, vaid saab uskuda, et Kristuses on meie ees suurim ohver toodud ja kui me seda usume, arvab Jumal selle usu alusel meid õigeks. Jumala omaks või lapseks saamise tunneb ära ka meie vaim, mis toob meie elus esile muutuse, mis paneb meid elama ja tegutsema oma ligimese heaks. On tõsi et iga uus, olgu või raske kogemus muudab meie poolt seni valitud suunda oma elus.
Vaimulikus elus tuleb neil, kes on hakanud uskuma Kristusesse, olla valmis koos Temaga ka ”leerist” ehk senisest elukorraldusest ja arusaamisest välja minema, kõik vana seljataha jätma, kartmata sellega seotud katsumusi. Tavaliselt me seda ise teha ei soovi, aga erinevad olukorrad võivad meid selleks sundida mis otsekui raputavad meid lahti varasemast ja istutavad uude olukorda. Ukrainas jätkuvalt toimuvad lahinguid ning erinevatest põhjustest tingitud olukorrad panevad nii inimesi kui riike tegema otsuseid mida nad varem ei oleks saanud või soovinud langetada. Seda kõike tuleb teha uues olukorras, sest vanaviisi edasi elada enam ei saa.
Mitte keegi ei saa elada uut elu Kristuses, jäädes samal ajal oma endise eluviisi, uskumuste ja valikute juurde – sageli tähendab see paraku ka mittemõistmist oma seniste sõprade või kaaslaste poolt hüljatud saamist nendes ühiskondades kus on kinnistunud mingi kindel usk või maailmavaade mille muutmise peale ei vaadata hea pilguga. Eesti on üks vabamaid riike ka usu vabaduse seisukohast ja meil ei tohiks olla mingeid takistusi uskuda ja järgida seda mida meie süda soovib tundma õppida.
Need, kes on mõistnud Kristuses ilmunud ja teostunud Jumala armu suurust ja imelisust, ei saa teisiti, kui lasta kogu oma elul muutuda ja saada Jumalale meelepäraseks kiitusohvriks, Tema nime tunnistavate huulte viljaks.