Hea karjase pühapäev kutsub meid mõtisklema tuntuima Taaveti laulu sõnade üle: ”Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja” (23:4). Prohvet Hesekieli suu läbi manitseb Issand Iisraeli karjaseid andes neile mõista, et te teeb lõpu nende karjaseametile saades ise oma rahva karjaseks öeldes: „Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest” (Hs 34: 11).
Prohveti kuulutuse kohaselt ilmutab Issand end olevat nii hea karjane kui uks lammaste jaoks. Temas on Jumal tulnud karjatama oma lambaid ehk kõiki neid, kes panevad oma lootuse temale.
Jeesuse aegses Palestiinas kohtas karjane oma tööd mitmeid hädaohte. Õige ja ustav Karjane kaitseb oma lambaid oma elu ohtu seadmise hinnaga. Oli kombeks, et karjane veetis lambatara ukse juures, tõrjudes vajadusel sissetungijate tee lambatarasse. Seda silmas pidades võrdleb Issand end uksena lammaste jaoks. Kuigi vanadel maakirikutel on tavaliselt peaukse kõrval ka muid sissepääse, kasutatakse paljudes kohtades kirikusse sisenemiseks peaust. Kui vaimulik soovib inimesi tervitada, seisab ta selle ukse kõrval ja talle ei jää märkamata ükski inimene kes kirikusse siseneb. Kui piirangute ajal on kiriku uksed avatud, võib eeldada, et keegi on selle ukse enne meid avanud ja kirikus on kas selle koguduse karjane või töötegija, kellega kirikusse tulija võib kohtuda. Jeesus ise ütleb: ”Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad” (Jh 10:9).
Temas ja tema läbi avaneb meie ees igavesti haljendav aed, kus me saame alati elada Jumala juures. Meie maiste elupäevade ajal läkitab Jeesus meid endid, tema jüngritena, hoolt kandma Jumala karja eest.
Apostel Peetrus alustab oma esimest kirja meile Jumala poolt Jeesuses Kristuses kingitud uuestisünni ning sellel rajaneva pääste ja igavese elu lootuse meenutamisega, rõhutades, et ainus õige vastus Jumala armule on kuulekus tõele ja Jumala tahtele, elu pühaduses, puhtuses ja vennaarmastuses, hoidumine kurjast ja valmisolek teha head isegi siis, kui sellele tasutakse kurjaga ja selle pärast tuleb süütult kannatada.
Kuulekusest Jumalale tuleneb ka valmidus alistuda inimlikule korrale, isegi kui see peaks teinekord vastukarva olema, ning Kristuse eeskujul ja koos Temaga kannatada, kusjuures viimase puhul näitab apostel, et kannatustel ongi mõte ja väärtus eeskätt siis, kui kannatatakse süütult.
Kuulekusess sisaldub mõte valikuvabadusest. Kuulekus on vabatahtlik. Peetrus õpetab siin tegemaks sellist tööd, mis ei põhine sellel, millised on meie töökaaslased või ülemused inimestena, vaid ta aitab meid näha aluseid, mille najale ühiskond toetub. Kui me teeksime oma tööd hästi üksnes siis, kui meile meie ülemused meeldivad, teeksime liiga suuremale osale inimestest. Kui mehaanik ei tee oma tööd korralikult auto või lennuki hooldamisel, kuna talle ei meeldi tema ülemuse suhtumine võime vaid aimata millised võiksid olla selle tulemused meile. Halvasti tehtud töö ei tekita rõõmu kellelegi.
Kristlane ei tee oma tööd hästi mitte sellepärast, et meeldida inimestele, vaid selleks, et see on Jumala tahe. Ka oma töö korralikult tegemine on viis kuidas teenida Jumalat. Selle kaudu saame tuua au Jumalale.