Selle piirkonna suurima kristliku kiriku ümber olevas sammaskäigus on paljude maade rahvaste poolt annetatud Maarjale pühendatud mosaiikpilte, kaasaarvatud Ukraina rahva poolt. Nii nagu Ukraina, seisab ka Eesti kultuuriliselt ida ja lääne piiril, kus erinevad traditsioonid ja keeled on arenenud ja eksisteerinud teineteise kõrval ilma neist endist lähtuvate konfliktideta.

Öeldakse, et Lääne kirikus tähistatakse rohkem Jõulu ja Ida kirikus Ülestõusmispühi. Mõneti on see võrdlus meelevaldne, kuna ilma Kristuse sündimiseta ei oleks olnud ka tema surnuist ülestõusmist. Kui õigeusklike suure paastu viimasel nädalal tegi Ukraina president Vene presidendile ettepaneku, tänasega kätte jõudnud Ülestõusmispühadeks kehtestada relvarahu, ei võetud seda ettepanekut vastu.

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus on õigeusklike paasa- ehk ülestõusmispühal pöördunud oma koguduste ja vaimulike poole muuhulgas sõnadega: ”Isegi kõige kirjeldamatutes olukordades, nagu on seda Venemaa ülekohtune ja meeletu sõda Ukraina vastu, me tunnistame, et Kristuse võit ülestõusmise päeval on võit surma üle, kui me ka ise ei koge võitu surma üle. Jumal saab lihaks, kannatab, sureb ja laskub surmavalda, et purustada surm ja põrguhaud ning muuta meid kõiki elavaks.”

Luterlikus kirikus on tänase pühapäeva teemaks: Ülestõusnu tunnistajad. Pühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, et ülestõusnud Jeesus ilmus kahtlevatele jüngritele ja veenis neid oma ülestõusmises. Jüngreid täitis rõõm, kui nad kohtasid Jeesust elavana.

Küllap leiab Issand ise tee iga inimese juurde, vaatamata kõigele sellele mis valmistab langenud maailmas meile kurbust ja südamevalu. Ilma Kristuse ilmumise ja ülestõusmiseta oleks meil aga vähe lootust. Kurb on kuulda, kuidas Eesti haritlased aeg-ajalt tunnistavad, et kuna nemad ei ole ukslikud, ei ole neil ka surma järgselt midagi loota. Nende arvates toimub vaid looduse loomulik ringkäik. Mõnikord mõtlen sellele, millised ja kui tugevad peavad olema need sõnumid, et inimene tõstaks lisaks oma pilgule ka oma südame taeva poole?

Issand ilmutab end igale otsivale ja igatsevale südamele, tulles meie juurde pigem varem kui hilja. Kui tõstame oma südamed, näeme teda nii nagu sellest tunnistab tema sõna. See kinnitab, manitseb ja julgustab meid eesoleva tarbeks, et me võiksime tänada tema pääste eest meie heaks ja kuulutada tema tegusid kõigile inimestele.

Kristlik tunnistus on oma olemuselt alati avatud, mitte endasse sulgunud. Sellest peamisest põhjusest tunnistab, nii oma kaasaegsetele kui kõigile sugupõlvedele, apostel Paulus: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.“ (1 Pt 1:3)

Tundub uskumatuna, et meie enda silmade all eraldatakse üks rahvas teistest, manipuleerides selleks nii propaganda kui inimeste enesealalhoiu instinktidega. Ilmselt ei sooviks meist keegi tagasi pöörduda ei geograafilisse ega vaimsesse eneseisolatsiooni mis ennast analüüsides, võib teatud tingimustel tunduda kellelegi ahvatleva valikuna.

Eestis aastatel 2015-2019 Oikumeenilise Patriarhaadi arhimandriidina õpetanud ja nüüdseks Austraalia ja Okeaania peapiiskopilt Makarios Griniezakiselt on hiljuti ilmunud raamat „Andestuse jõud“, kus ta muuhulgas analüüsib endassesulgunud inimese minapilti mis annab vähemat osalise vastuse küsimusele, miks ei saa kristlased alati olla ühel meelel ja miks ei saa pühi ilma pommitamiseta tähistada, enda sõnul suurima õigeusklike arvuga riigi juht? Järgnevad read asetavad aga ka meie endi ette peegli, millele tuleb meil ausalt otsa vaadata:

„Endassesulgunud inimene tegelikult vihkab nii Jumalat kui ka kaasinimesi. Ta jookseb lootusetult ajaga võidu, selleks, et teenida mammonat ja üha tagasi pöörduda oma loodud maailma, mis pealtnäha otsekui tervendab tema sisemiselt ebatervet seisukorda.

Ta on kujundanud endale oma kodus nagu väikese kuningriigi, selleks et eraldatuses ja vaid iseenese seltsis hakkama saada. Ta vihkab maailma ja vastandab ennast nii maailmale kui ka inimestele. Ta võib näida seltsivana, samal ajal aga elab ta ilma Jumalata, eraldatuses ja ebasotsiaalse üksikisikuna.

Selline endassesulgumine on inimese oma valik, mis tähendab, et ta ise ei adu oma olemise tühjust. Kui südametunnistuse hääl püüabki teda vahel kontrollida, siis õigustab ta ennast sellega, et on valinud endassesulgumise tee oma väärikuse vaimseks kaitseks. Tema ise valib, kellega kohtuda, et mitte kahjustada saavutatud taset ja et seda hoida. Samas unustab ta, et algul tühisena näiv endassesulgumine viib ta edaspidi suurde ja täielikku sissepoole pööratusse, millest paraku lõpuks kujuneb välja tema elufilosoofia ja -hoiak.“ (Griniezakis, 2021, lk.25-26)