Ülestõusmispüha evangeeliumis kohtame inimesi kes on Suure Reede sündmuste tagajärjel kaotanud usu ja lootuse. Galileast pärit, kodust kaugele tulnud mehed ja naised ootavad veel üksnes uut hommikut, et võiksid minna tagasi koduse Galilea Järve tuttavatele randadele. Neid ühendab samaaegselt lein ja mure. Neil ei ole enam õpetajat, on jäänud vaid igatsus ja see hoiab neid veel koos. Nad ei veel teineteist kaotanud.

Jumal võib enda omad nende elus viia väga madalale. Kõik see, millele loodetud, on korraga saanud põrmuks. Sellel hetkel ei leia tuge ja rõõmu enam ka enda ettevõtmistest. Kui vaatad iseendasse, näed seal üksnes häda, kartust, kaotusevalu ja igatsust. Kui usk kipub kõikuma, püüab inimene seda korvata suurema töötegemise ja toimetamisega. Ka meie kiusatus on teha ja saavutada üha rohkem.

Jeesuse jüngrid tõmbusid oma hädas ja igatsuses üksindusse ja vaikusesse. Nende ainsaks mureks oli leida lohutust üksnes Jumalalt: „Sind igatseb minu süda, sinu poole hüüab minu hing.“ Seal, kus on tühje anumaid, inimesi, kes toovad oma igatsuse ja süütunde Jumala ette, seal ilmutab Ta end meie jaoks ootamatult. Ta on ligi neile, kellel on rusuks pekstud ja alandlik süda.

Võib vaid kujutada, milliste lukustatud uste taga tema jüngrid võiksid olla. Neid ei ühenda mingid hüved, ega mingi omavaheline sarnasus. Nad on kõike muud kui sarnased, kirev seltskond erinevaid inimesi. Seal on kergesti süttivad kõuepojad Johannes ja Jaakobus. Seal on varem enesekindlusest pakatav Peetrus, kes on oma salgamist tajudes valanud kibedaid pisaraid. Kalju on osutunud üksnes petlikuks liivaks. Seal on samaaegselt kahtlev ja otsustuskindel Toomas. Nende hulgast leiame igaüks enda sarnaseid, sama puudulikke ja edasi-tagasi kõikujaid. Aga see kõik ei saa olla takistuseks Jumala tööle.

Kahtlused kuuluvad inimeseks olemise juurde. Kahtlus võib olla liikuma panev jõud mis parimal juhul suunab meid Kristuse poole, halvimal puhul aga lootusetuse keerisesse. Närivat salajast kahtlust ja lootusetust kujutas endine jumalaeitaja järgnevate sõnadega: „Kui võiks vaadata nende, paljude inimeste sisse, kelle keskel elame, inimeste, kelle sõnad ja käitumine peegeldavad suurt enesekindlust, mida me siis tegelikult näeksime? Varjatud kahtlust, halva südametunnistuse vaevast lähtuvat kartust, kartust surma ja selle tundmatu ees, kes ootab meid elu ja surma teisel pool piiri.“

Ülestõusmishommikul kohtame hämmastunud ja nutetud silmadega inimesi. Maarja Magdaleena, see teine Maarja ja mõned muud naised olid teel juba siis kui mehed veel varjasid end kartlikult suletud uste taga. Naiste sammud oli hauale minnes rasked murede koormast. Nad ei oota midagi suurt, nad on teel vaid sooviga osutada armastatud inimesele viimast teenet. Nende naiste arusaam tegelikkusest oli sarnane meie omaga, selle ajastu arvates haritute ja tarkade. Naiste arusaam oli sarnane nendega, kes tänapäeval ülestõusmist välistades ütlevad: „See mida meie ajal ei saa juhtuda ei ole saanud juhtuda ka kunagi varem. Me ei saa uskuda seda, mis ei ole teaduslikult tõestatud.“

Tavapäraselt  soovivad Jõulupühade eel paljud koolid külastada kirikuid, pidada nendes jõulukontserte, vaimulikke kutsutakse mitmetesse koolidesse süütama advendiküünlaid ja rääkima saabuvatest pühadest. Ülestõusmispüha eel ei ole sellist huvi märgata mis tunnistab, et ülestõusmise sündmust on tavateadvusel raske tunnistada ajalooliselt aset leidnud sündmusena. Õndsusloos asetub see maailma loomisega võrreldavaks sündmuseks. Ülestõusmissündmus on uue loomise esimene päev mis kõrvaldas patu tagajärjed, andes igale Jumalast uuesti sündinud inimesele meelevalla saada Jumala lapseks.

Esimesed ülestõusmise tummad tunnistajad olid haua eest veeretatud kivi ja selles olevad surilinad. Kivi ei oldud veeretatud selleks, et Jeesus pääseks hauast välja, vaid selleks, et jüngrid pääseksid hauda sisse. Pilaatuse poolt pitseeritud haua murdmine oleks olnud rangelt karistatav tegu, kui seda oleks korda saatnud inimesed. Jumalat ei takista mingid inimlikud korraldused. Ta on harjunud veeretama kivi sealt, kus need on takistanud tema tahte täitumist. Mida tähendavad talle selle maailma pitserid ja sõdurite antud käsud?

Jeesuse haua juures näeme suuri vastandeid. Sõdurid on valvamas hauda selle maailma suurte meelevalla ja tahte nimel. Kui Jeesuse sündides karjased valvasid öösel oma karja, ilmus neile Issanda ingel ja taevalaotus muutus sellest valgeks. Jeesuse haua juures valvasid karmid sõdurid ja ka nende osaks sai hämaral hommikul ingli ilmumine, aga oma ebausu tõttu ei saanud nad sõnumist teatada nii nagu seda tegid Petlemma karjased. Nad kohtasid üksnes Jumala hirmuäratavat ligiolu.

Surma tegelikkusse on tulnud üks erand. Laatarus, Naini lese poeg ja Jairuse tütar tulid tagasi ellu, aga ka nemad allusid hiljem surma kutsele. Jeesuse ülestõusmine on ainus erand surma lõplikkuses, ja see on meie lootus. Ülestõusmise sündmus on andnud nime pühapäevale, kus igal nädalal toob Jumal igale otsijale sõnumi „Jeesus elab“.

Ja kui Naised Jeesuse hauda sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. (Lk 24: 3-6a.)

Kõigeväeline, igavene Jumal, Sa oled oma Poja läbi võitnud surma ja avanud meile ligipääsu igavesele elule. Seepärast pühitseme rõõmuga Tema ülestõusmise püha. Loo meid oma Vaimu väega uueks, et ka meie ärkaksime elule ja käiksime ülestõusmise valguses. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.