Ilmumisaja viienda pühapäeva teemaks on «Kahesugune külv». Inimene ei suuda alati vahet teha, kust läheb piir Jumala ja kurjuse riigi vahel. Alles aegade lõpul eraldab Jumal terad sõkaldest ning hea halvast. Seepärast tuleb lasta Jumala sõnal meie sees tööd teha. Usklikud suudavad taluda üksteise nõrkusi ja oodata kannatlikult Jumala lõikusaega.

Küünlakuu esimesel pühapäeva laulis kirikus Maria Tsõganova

Kord kuulis kuningas, et riigi kaugel äärealal on küla, kus inimesed elavad sõbralikult ja õnnelikult ilma tülide ja lahkarvamusteta. Ta otsustas selle põhjuse välja uurida, asudes ise teele selle küla poole. Kohale jõudnuna kutsus ta külavanema enda juurde ja küsis, mis on nende hea elu saladus. Vastuse asemel võttis külavanem paberi ja sule ja hakkas midagi kirjutama mis kestis väga kaua. Kui ta viimaks lõpetas ja paberi kuningale ulatas, nägi too oma imestuseks, et sellel on ainult kolm sõna: armastus, kannatlikkus ja andestus. Ja nõnda sada korda – sada korda armastus, sada korda kannatlikkus ja sada korda andestus.

Üksteise talumine ja kandmine on lahutamatult seotud üksteisele andestamisega – ning andestada tuleb, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Mingeid muid tingimusi andeksandmisele apostel siin ei sea kui seesama üksainus: et keegi on eksinud. Taoline valmidus andestuseks saab rajaneda ainult Kristuse andeksandmisel ning üksnes seda järgida: «Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!» (Kl 3:13)

Üks õpilane palus õpetajat: ”õpeta mind andestama!” ”Ära süüdista, ja su pole vaja andestada,” kõlas vastus. TÜ kaplan Tõnu Lehtsaar jagas paari nädala eest oma kogemusi vaimulikega, inimeste lepitamisel erinevates kollektiivides kus töötavad valdavalt haritud ja edukad inimesed, aga sageli ei mahu mitu säravat tähte ühte taevasse rääkimata ühte ruumi. Ta tõi esile, et lepituse üheks eelduseks on andestus mis tähendab otsust loobuda kättemaksust.

lisab apostel seni öeldule jumalateenistusliku (liturgilise) mõõtme, rõhutades Kristuse sõna jagamise ja õpetamise ning üksteise vaimuliku toetamise tähtsust samaaegselt Jumalale mitmesugusel viisil tänu ohverdamisega: «Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!» (Kl 3:16)

Eelmisel sajandil elanud Rootsi piiskop ja kirjanik Bo Giertz on öelnud: ”Me oleme Kristuse ihu liikmed, me ei ela iseenda jaoks, vaid oleme elava organismi osad. Kui keegi ei soovi sellise osaduskonnaga kohaneda, ei ole ta kristlane, sest mitte keelgi ei saa olla kristlane omaette. Kes ei armasta venda, keda ta on näinud kirikupingis ja armulaual, sedavõrd, et ta oleks võimeline koos temaga nii ihust kui hingest palvetama, laulma, rõõmustama ja hõiskama, ei saa ta mõelda, et ta võiks armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud, ja teenida Teda vaimus ja tões kodus oma toas.”

Tõelise tarkuse ja tunnetuse aarded peituvad Kristuses, seepärast tulebki üksteist Tema sõnaga õpetada ja manitseda. Nii nagu üleüldse tuleb kõike, mida iial tehakse, olgu sõnas või teos, teha Tema nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades.