Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! Mt 20:28

Viienda pühapäevaga algab paastuaja teine pool, mida nimetatakse ka kannatusajaks. Kannatuse pühapäeva juhtsalmis tõstab Jeesus esile inimese ajaliku elu eesmärgi ja tuuma. Kui küsida miks jõed ja ojad voolavad järve mere suunas on vastus ilmne, kuna need asuvad voolava vee suhtes madalamal. Mistõttu teeb Jumala poolt loodud füüsikaseadused ära ülejäänu. Inimene on püüdnud ja püüab seda ka enda kasuks kallutada kui on rajatud veejõul töötvaid jõujaamu kui vete tagurpidi liikuma panemine ei ole tavaliselt hästi lõppenud. Kui me püüame saavutada oma õigust, võime enda arvates küll õnnestuda, kuid see toimub ikka teiste õiguste arvelt, nii nagu näeme seda inimeste või riikide vahelistes suhetes. Jumala sõna kutsub meid üles teinetest mitte rõhuma vaid teenima ja vajadusel tegema ka rohkem kui meilt võiks eeldada. Inimlikult ei ole see võimalik, kuid kui Jumala armastuse suurus leiab koha meie elus ja südames osutame armastust ka nende vastu, kelle suhtes ei oleks me seda ka ise osanud varem arvata.

Kes tahab saada suureks peaks esmalt saama väikseks, ehk teiste teenijaks. Lapsed arvavad, et vanemad on neile olemas selleks et täita nende vajadusi kuid hiljem saavad nad aru, et vanemad on oma lastega pikameelsed ja armulised selle pärast, et nad oma lapsi armastavad. Armastus ei tähenda kõige heakskiitmist mida lapsed soovivad, vaid nende suunamist ja nende kõrval õppimise ja õpetamise teekonna läbimist, et lastel kujuneks vanemate suhtes austus ja usaldus ja kelle käest ka hiljem saab nõu küsida kui endal jääb puudu oskustest või elukogemusest. Samasugune suhe on meil ka oa Taevase isaga, kes on meid nii sünnitanud elevaks lootuseks kui on tõotanud olla iga päeva meie kõrval kuni aegade lõpuni.

Jeesus ise, kes on seadnud lapsed oma siira usuga täiskasvanutele eeskujuks, suurim kõigist, sest ta on teinud end kõigist teist alamaks, andes oma hinge lunaks paljude eest. Seda peab Paulus silmas ka tuntud Kristuse hümnis:

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:  kes, olles Jumala kuju ,ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlvnii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand -Jumala Isa kirkuseks.“ (Fl 2: 5-11)

Enese alandus on Kristuses saavutanud suurima mõeldava ülenduse. Matteus kasutab oma evangeeliumis sõna mis tähendab hinda, millega vang või ori osteti vabaks. Üksnes Kristus on saanud tasuda piisava lunahinna patu ja surma orjade vabastamiseks.

Jeesus on avanud kõigile tee Jumala juurde, aga kõik ei võta teda vastu. Paljud on kutsutud, aga vähesed valitud. Meie ees seisab iga päev ja iga hetk teatud valik, mille õigsust saab hinnata alles aastate pärast. Igaviku ees kaalutakse meie valikuid mis võivad olla viimselt olulisemad meie ajalikest valikutest.

Jumala loodud maailm ja elu on tervik mille keskel me teema kõik anname oma osa ka siis kui me seda ei teadvusta. Kristlastena ja Jumala lastena teame, et see tervik on Jumala käes nii, et me ise märkame alles mõne aja pärast, kuidas tervik välja näeb.

Oluline on, et me ise ei oleks mõistmatud ja tahtmatud, vaid kõigi meile antud andidega oleksime teadvustatult kaasas Jumala tahte teostumises. Seetõttu peame osadust, loeme piiblit, räägime ja palvetame. Mõnikord võib juhtuda, et meie kaudu kuulevad teised inimesed sõnu ja sõnumeid, mis saavad neile jumaliku ilmutuse lätteks.