Jutlus Jh 12: 12-24

Palmipuudepüha evangeelium on seotud eelmise pühapäeva teemaga, kus rahvajuhid langetasid otsuse Jeesuse surmamiseks, et tema ümber koonduv rahvaliikumine ei ähvardaks kõigutada habrast poliitilist tasakaalu mis võiks areneda välja Rooma võimude vastusammudele ja olemasoleva ühiskonnakorra lammutamise.

Kui nüüd Jeesus saabub Jeruusalemma eeslisälul ratsutades, nagu kauaoodatud messias ja rahvas tervitas teda palmipuude oksi lehvitades, kinnitas see ülempreestrite ja kirjatundjate arvamust.

Ometi võinuks arvata vastupidist. Kui rahvas ootas Messia ilmumist, kas siis imetegusid tegev, surnuid ellu äratav ja rõõmuhõigete saatel linna saabuv mees ei oleks usuliste juhtide arvates selleks ei sobinud? Mis oli temas sellist mis neid ei veennud? Kas ta oleks pidanud saabuma koos hambuni relvastatud toetajatega, nagu võimule pürgivad sõjapealikud või usujuhid on seda ajaloo jooksul teinud, et oma ülemvõimu ja õiget ilmutust kinnitada? Kas ta saabus ehk valest piirkonnast, kuna Jeruusalemmast vaadates ei olnud seni Galileast seni midagi head tulnud? Võib-olla ei vastanud tema sõnum või õpetus ootustele?

Evangelist Johannes vastab nendele küsimustele nii, et Jumal oli pimestanud ülempreestrite ja variseride silmad ja paadutanud nende südamed. Õppides tundma kogu elu pühi tekste, osates neid peast tsiteerida ja nende üle debateerida, ei osanud nad ometi näha sündmusi õigete silmade ja südamega.

Kui keegi on rajanud endale kindla ja arusaame elule ja usule, on seda raske muuta. Teistsugune vaatenurk ja arvamus hirmutab, kuna see kõigutab enda olemasolu aluseid. Ometi elu ise ja Jumal selle taga, toob meie ette olukordi, mis on arengus ja muutuses ning eeldab meie enda suhtumiste korrigeerimist või sõnastamist. Kuna me kõik milleski tihti eksime, tuleb aeg-ajalt ka ennast hinnata otsekui kõrvaltvaataja pilguga, et me ei osutuks olevat nende hulgas, kes meile antud ilmutust, kas ei tunne ära või sulgeme sellele oma kitsa nägemuse või õiguse oma silmad ja südamed.

Evangelistid Matteus ja Johannes, kes meile vahendavad nende sündmuste tausta, viitavad Jesaja ja Sakarja ennustustele, mis nüüd Jeesuse kui Messia saabumisel täituvad. Sakarja puhul on Messias ennekõike kuningas ja Jesaja jaoks Päästja. Mõlemad on ühel meelel sellest, et tema puhul on tegemist rahu Kuningaga, millele viitab tema saabumine eeslisälul ratsutades. Prohvetid on ühel meelel ka selles, et tõotatud Messias, ei ole üksnes väljavalitute ja või ka mitte ühe rahva, vaid kõikide rahvaste kuningas.

Seda kõike tema jüngrid esialgu ei mõistnud, aga alles siis kui Jeesus oli kirgastatud, tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud. Jeesus ütleb ka ise, et kui täitub Isa tõotus ja Püha Vai valatakse nelipühal välja koguduse peale, õpetab Ta neile kõik ja tuletab neile meelde, mida Jeesus oi varem õpetanud.

Kuna Jeesuse järel ja ees käis suur rahvahulk, kelle seas levis kuuldus sellest, kuidas Jeesus oli surnuist üles äratanud Laatsaruse, oli see tunnistuseks ka variseridele, kes ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!” Kuna tegemist oli ka pühadeks linna suunduvate palveränduritega, kasvas saabujate hulk mitmekordseks kes said Jeesuse imeteo tunnistajateks.

Võib vaid arvata, et see oli liig variseride jaoks, kelle õpetusest rahvas ei hoolinud. Jeesuse õpetus ja teod oli neid häirinud juba nende ilmenimise algusest. Jeesus õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad. Kõige selle melu keskel oli Jeesus ise alandlik, kuna vaid tema teadis, kuidas rahvahulkade toetus võib järgmisel hetkel pöörduda nii, et tervitushüüded muutuvad vihahüüeteks. Nii ei usaldanud Jeesus ennast nende kätte, sest ta tundis inimesi, ning tal ei olnud tarvis, et keegi oleks andnud tunnistust teise inimese kohta, sest ta teadis, mis oli inimeses. Inimesed soovisid temas näha Messiat aus ja väes, aga tema teeks oli olla kannatav Messias, et viia täide see, milleks ta oli inimeseks sündinud.

Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.” Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.

Teised rahvad olid saabunud Jeruusalemma ilmselt Dekapolise piirkonnast, kus asusid mitmed kreekakeelsed linnad, mis kuulusid Süüria provintsi. Jeesus oli ise seal varem käinud ja nii oli sealt pühadeks linna tulnud tema õpetusega varem kokku puutunud. Jumalakartikke leidus nii nende, kui ka Roomlaste endi hulgas, kellega hiljem puutusid kokku Jeesuse jüngrid ja kelle hulgast mitmed said ka Nelipüha järgselt ristitud.

Jeruusalemmas said paganarahvaste esindajad Jeesust kuulata selleks eraldatud templi eesõuel, kuhu mittejuutidel oli lubatud siseneda. Kuna Filippus oli kreeka taustaga nimi, võtsid saabujad esmalt ühendust temaga. Arvatavalt oskas Filippus ka kreeka keelt ja sai olla neile vajadusel tõlgiks. Külaliste palve „Isand, me tahame Jeesust näha,” oli sedavõrd konkreetne, et Filippus pidi sellest rääkima ka teisele jüngrile enne kui tuua see soov Jeesuse ette.

Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.

Jeesuse vastus kummutab kõik senised või levinud arvamused Messia kohta ja samas kätkeb see endas tõotust nii kreeklastele kui tervele maailmale, kellele Jeesuse kannatus ja ohvrisurm avab uue elu võimalused.

Ajalehes Postimees annab intervjuu Haapsalu piiskop Dmaskinos, kes meenutab, et kui kui ta elas 9 aastat Xenophontose kloostris, oli halvasti käitunud munkadelt tavaks küsida, kas sa ei ole veel surnud? Sest «kui sa sured, enne kui sa sured, siis sa ei sure, kui sa sured».  Kloostris elavate munkade must rüü sümboliseerib samuti surma – mis on vältimatu enne elule ärkamist. Ristimisel saab inimene uue nime, saab uueks ja vana inimene sureb.

Jeesuse surm on nagu maasse külvatud seeme, mis kannab palju vilja. Inimese Poja teekonnal selles maailmas ühenduvad tema kannatus Issanda sulasena, kui tema taas tulemine auga. Aga Jeesus ei saabu üksnes auga aegade lõpus, vaid ta tuleb ka juba nüüd oma ülestõusmise järel temasse uskujuta keskele. Tema kannatuse tee ristile on samaaegselt nii alandumine kui ülendamine.

Nüüd on käes hetk, mil see peab saama täidetud. Tema inimesena sündimise eesmärk täitub kui Jeesus kaob nagu seeme, mis külvatakse mulda. Tema surm ei kordu, nii nagu see sünnib antiiksetes müütides, vaid see toimub vaid ühe korra.

Nii ütleb Jeesus rahvale, kes tema juurde on tulnud enda kohta: Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu. Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda
leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.

Jeesus on tulnud selles, et meil oleks elu ja seda elu pakutakse meile tema Sõna ja armulaua osaduses.