Ristiusu olulisemat sündmust, Jeesuse ristilöömisest räägitakse lühidalt kõigis evangeeliumites. Laiemalt võib näha, et terve UT kuulutuse valgusvihk on suunatud, mitte niivõrd selle kohutava sündmuse emotsionaalsele küljele, mida see kahtlemata igas inimeses võib esile kutsuda, vaid Jeesuse ristisurma tähendusele. Oma olemuselt oli ristilöömine omas ajas üks julmemaid ja alandavamaid karistusviise, mis tekitas sellest kuuljates hirmuvärinaid.

Vana-Rooma ajaloolase ja kõnemehe Gaius Cornelius Tacituse (u. 55 – 120) arvates oli tegemist kõige õnnetuma võimaliku suremise viisiga. Suuresti seetõttu ei tohtinud seda kasutada Rooma kodanike suhtes. Sellega võis karistada orje ning Rooma riigi erinevates piirkondades ülestõusude korraldajate või nendes osalejate suhtes, kurjategijate, petiste, valetunnistuse andjate, templivara röövijate ja armeejooksikute suhtes. Selliste kurjategijate hulka arvati ka Jeesus. Sellega täitus prohvet Jesaja nägemus: „Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest.“ Js 53:12

Ristilöömise kui karistusviisi lõpetas alles keiser Konstantinus Suur neljanda sajandi alguses. Paik kuhu Jeesus koos kahe teise süüdimõistetuga risti löödi pealuuks nimetatud paika, mis viitab sellele , kuidas see koht võis välja näha. Alates 100 sajandist on hakanud palverändurid seda kohta külastama. Kristuse suhtes kriitiline keiser Hadrianus proovis seda takistada, selle paiga häbistamise teel . Nimelt lasi ta 135 aastal toimunud juutide ülestõusu järel rajada selle kohale paganliku templi, mis oli rajatud Veenusele, aga seda tehes talletas ta selle teoga asukoha inimeste mälus kuhi selle ajani, mil see tempel saja aasta pärast lammutati ja selle kohale rajati Püha haua kirik, mis on säilinud tänaseni ning mis on üheks oluliseks Püha Maa palverännakute sihtkohaks.

Keskmisele ristile ülendatud Jeesus palvetab oma ristilööjate eest: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” Tema eestpalve puudutas nii juute kui paganatest roomlasi. Sõdurid tegutsesid täieliku teadmatuse valguses uskudes vaid seda, et täidavad sellega ülemate ja võimude korraldusi. Sarnasele käsuliinine rajatud korraldusi on küllap täitnud ka Ukraina vastu sõivad erinevate riikide sõdurid, kes elevad neile loodud inforuumis ning arvavat täitvat kohust oma kodumaa ees, kes võimaldab neil end seeläbi ka majanduslikult kindlustada. Kui nad peaksid sellest sõjast eluga välja tulema, hakkavad selles kogetud sündmused ja nende endi teod, neid ülejäänud elu endid igal sammul alateadvuses meelde tuletama ja selle pingega ei saa pajud neist tulevikus hakkama. Tulemuseks on õnnetu elu, aga võimaluseks jääb ka meeleparandus ja oma tegude kahetsemine. Sarnast olukorda ja arenguid võib näha ka Iisraeli ja Gaza sektoris võimul olema Hamasi poolteist aastat kestnud konfliktis.

Juutide arvates ei saanud Messias olla sel kombel kannatav Jumala sulane. Rist oli ja on neile pahanduseks. Kuigi Jumal pööras juutide ja paganate kätega kuritöö mitte ainult nende endi vaid ka kogu loodu lunastamiseks, jääb vahetu teo teostajate üle süü nii, nagu see jään kõigi nende peale, kes on valanud süütute inimeste verd.

Selle maailm aja riikide valitsejad tegutsevad enda eesmärkide ja äratundmise järgi, püüdes oma positsioone tugevdada, aga nende tarkus ei ole võrreldav Jumala omaga ja ka kõige tuntumad neist on jäänud ajalukku ehk nad saavad tegutseda vaid neile määratud eluaastate jooksul

Apostel Paulus, kes on kohtunud oma elu ajal mitme toonase valitsejaga tunnistab: Me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. 1 Kr 6-8

Kolgata mäel toimuvate sündmuste tunnistajateks on juutide ülemad, sõdurid ja röövlitest kaaskannatajad, kellest üks pöördub ja kahetseb ehk saab osaks viimasel hetkel pakutud armust, olla koos Jeesusega paradiisis. Rahva hulgas leidub pilkajaid, kes enda teadmata sõnastavad olemasolu sügavaima tõe ja Jeesuse surma tähenduse. „Teisi on ta päästnud, päästku iseennast, kui ta on see äravalitu, Jumala Messias!” Just seepärast saab Messias päästa meid, et ta ei nõustunud aitama iseennast. Seepärast on ta Kristus ehk valitu. Ta on võitja toodud ohvri kaudu. Ka pilkajad tunnistavad, et ta on aidanud teisi, ega ole ise teinud midagi halba.

Kolgata toimuva üle on palju jutlustatud, aga nende sündmuste toimumise ajal ei peetud seal kõnesid. Jumal vaikib ja lubab pahal sündida, aga just seeläbi võtab ta kurjalt tema meelevalla. Ristist kui alanduse ja surma sümbolist saab võidu ja lunastuse märk. Alandlikuks tegev on mõista, et Jeesus ei võida oma vaenlasi mitte neid rõhudes, vaid olles ise rõhutud, mitte teisi murdes vaid olles ise murtud.

Aga Pilaatus kirjutas juutide ülemate meelehärmiks ka sildi ja pani selle risti külge. Sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.” Jumal saab kasutada oma eesmärkide teostamisel neid, kes ei arva tema nimel tegutsevat, et tuua esile sündmuste tähendust ja eesmärki. Pilaatuse kirjutatud tekstist on aja jooksul kujunenud üks enim kasutatud lühendeid ehk INRI - Jeesus Naatsaretlane juutide kuningas.

Nii sõnastas Pilaatus tahtmatult Jeesuse surma universaalse tähenduse. Kuna see tekst oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeles, tunnistab see sellest, et Jumal kõneleb ka kõnetab inimesi risti tähendusest ja sõnumist nende emakeeles. Kreeka keel oli Rooma impeeriumis suhtluskeeleks, ladina keel oli teaduse ja valitsemise keeleks. Risti sõnum ehk evangeelium ei ole üksnes inimeste isiklik asi, vaid selle eesmärk on jõuda kõigi rahvaste ja ühiskondadeni kus ta on mõjutanud neid soola ja valgusena.

Luukas toob meieni ka meelt parandanud röövli tunnistuse, mis on olnud lohutuseks paljudele röövliarmu palujatele ja saajatele. Selles on esindatud olulisemad inimese meeleparanduse märgid, nagu oma olukorra ehk süü tundmine ja tunnistamine. Selles on usk sellisesse Päästjasse, kes annab armu ka neile, keda inimesed on süüdi mõistnud, kui ta pöördub armu saamiseks Jumala poole. Sellisel hetkel ei ole inimesel jäänud enam eneseõigustust Surmamõistetul ristl ei ole võimalik enam midagi muud teha. Kui inimene tunnistab oma pattu ja palub armu, saab ta osa päästest sellel hetkel ja mitte kunagi tulevikus. See on kogetav seal, kus inimene pöördub Jeesuse poole. Paludes, et Ta oleks tema elu päästja ja lunastaja

Jumala igavesse riiki pääseb üksnes Jeesuse kaudu. See riik on igavene, aga see on samaaegselt kohal inimese südames ja elus igas tema elupäevas. Jumaka riik saab ilmsiks ehk avalikuks Kristuse taas tulemises . Praegu saame sellest osa usuga Jeesusesse Kristusesse, kelles meil on see igavene elu ja see saab meile osaks tema sõna ja armulaua kaudu, mis on meie jaoks talletatud ja seatud.