Prohvet Hoosea kuulutab: Tulge, pöördugem Issanda poole, sest tema on meid murdnud ja tema parandab meid; tema on meid löönud ja tema seob meid! Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees. Tundkem siis, püüdkem tunda Issandat: ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.“ Ho 6: 1-3

Hoosea sõnumiga kõlab kokku ülestõusmispühade evangeelium, kus naised lähevad juba varahommikul Jeesuse hauale, aga nähes selle tühja olevat kohtavad ingleid, kes kuulutaavad neile sõnumit: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud.“

Sellisel hetkel ei ole enam oluline see, miks ja millega haua juurde tuldi. Leina asemel on astunud hämmastus ja ootus. See on aeg tervenemiseks ja haavade parandamiseks. See on hetk, millest tunnistab ristiusu olulisim sõnum: Kristus on surnuist üles tõusnud! Tõesti ta on üles tõusnud! Kätte on jõudnud aeg, mil pattulangemisest alates kannatuses elanud inimkond saab tulla tagasi oma Looja juurde. Inimesed on ajaloo jooksul valmistanud teineteisele mõõtmatul hulgal kannatust ja valu. Selle kõige keskel oleme meie ise püüdnud selles maailmas, mis on suures osas allutatud surma meelevalla alla, hakkama saada.

Aga nüüd on surm võidetud. Väliselt ei ole maailmas sellest ajast alates väga palju muutunud. Rahvas tõuseb ikka rahva vastu ja inimesed on teineteise vastu sageli hoolimatud ja ülekohtused. Iga aastase ülestõusmispühade järel asutatakse argipäeva, kus ikka sõditakse, tehakse kurja ja kannatatakse. Ometi ei ole me selle kõige keskel enam üksi. Jeesuses Kristuses on kuristik inimese ja Jumala vahel ületatud.

Tinglikult võib lõhet Jumala ja inimese vahel nimetada ka haavaks. Meie eneseteadvus tajub nii füüsilisi kui hingehaavu. Mõlemad vaevavad inimesi, ning neile püütakse leida mingit ravi. Tulemuseks on see, et teatakse peamiselt seda, kuidas ravida aktuutseid sümptome, millega püütakse ravimite abil hakkama saada. Vaimsete probleemide puhul võivad need teha ka kahju, kuna nendega püütakse ravida probleeme, mis ei ole oma olemuselt meditsiinilised.

Endine Athose kloostri munk ja nüüdne õigeusu kiriku piiskop Maximus on tuletanud meelde vana tõde, et kirikut tuleks vaadata vaimuliku haiglana, kus ravitakse haava inimese ja Jumala vahel. Kui see paraneb, siis leiavad lahenduse ka enamik meie ajalikest muredest.

Jeesuse kannatusele ja surmale meie eest ei olnud tema jaoks alternatiivi. Armastuse pärast meie vastu otsustas Jumal inimkonna päästa ja Jeesus, kes sündis meie sarnaseks, püsis talle Isa poolt määratud teel. Jumala päästeplaanist tunnistab piibel juba selle alguses, kus Jumal ütleb pärast pattulangemist saatanale: Ja ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele ,sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.”

Jeesuses täituvad paljuse prohvetite ennustused nagu tema kohta ütleb Hoosea: „Ta tuleb nagu ilus koidupuna; ta tuleb meile nagu vihm, otsekui kevadine vihm, mis niisutab maad.“

Nii nagu meile ei pruugi meeldida sooja ima järel saabunud vihm ja jahedus on see vajalik looduse õide puhkemiseks ja vilja kandmiseks. Nii on inimeste jaoks ebamugav rääkida Jeesuse kannatusest ja surmast, kuid see on hind mida tal tuli maksta meie eluks ja osaduseks Jumalaga.

Jumala tahe on kõiges parim ka selles mis meiega võib juhtuda, kas siis küsimus on elust selles ajas või igavikus. Sarnaselt hauale ruttavate naiste eeskujul on ka meie ülesandeks tunnistada ülestõusnud Jeesusest. Võib- olla, et seda ei mõisteta või ei saada aru, samamoodi nagu Jeesuse apostlid ei uskunud seda, kuidas naised kohtusid inglitega, kes tuletasid neile meelde, mida Jeesus oli enda kohta öelnud ja mis nüüd oli täitunud. Siiski leidub alati mõni Peetruse sarnane, kes soovib jõuda selgusele toimunu tõepärasuses, kas Jeesus on ikka surnuist üles äratatud?

Puutudes kokku Jumaliku ilmutusega, tekitab see esmalt hirmu. Nii nagu inglid kuulutavad rõõmusõnumit karjastele Jeesuse sündimise ajal Petlemmas, nii saavad hirmunud naised Jeesuse haua juures julgustust inglite poolt toodud sõnumist. Kui jõulude ajal saab maailm teada Jumala inimeseks sündimisest, nii saab Kristuse ülestõusmise järel avalikuks sõnum Jumala teost, kes on Jeesuse surnuid üles äratanud ja sellega surmavalla surmanud, et need kes on ristimises ja usus Jumala üle antud, nende üle ei ole surmal enam viimset meelevalda.

9. aasta eest meie hulgast lahkunud Tartu Jaani koguduse õpetaja ja õppejõu Urmas Petti füüsikust sõber Kalev Tarkpea tõdeb oma pühade eel avaldatud artiklis, et Inimene elab paratamatult kogu oma teadliku elu ajalikkuse ja igavikulisuse pingeväljas. Oma füüsilises olemuses on inimene ajalik, aga olles suuteline loogiliselt mõtlema sündmustest, mis toimusid enne tema sündi või siis toimuvad pärast tema surma, on inimene ajaliselt piiramata ehk igavikuline olend. Need tõdemused loovad raamistiku, mis on vajalik mõistete „surm“ ja „ülestõusmine“ mõtestamiseks.

Saksa teoloogi Paul Tillichi kohaselt tähendab ülestõusmine „uue tegelikkuse võitu, mis sünnib vana olemise surmast. Ülestõusmine pole sündmus, mis kauges tulevikus võib-olla juhtub. Ülestõusmine on uue olemise vägi luua surmast elu, siin ja praegu, täna ja homme. Kus on uus olemine, seal on ka ülestõusmine, seal muutub selle aja iga silmapilk igavikuks. Ebatäiuslikkusest ja surmast on sündinud midagi, millel on igavene tähendus. Mis lagunedes hävis, tõuseb üles uue looduna.“

Tartu Ülikooli füüsikainstituudi osakonna juhataja tunnistab, et ülestõusmisloo keskmeks on usk, et meie elu võib jätkuda millegagi, mis on märksa enam elu kui see, mida me praegu elame. Peamine küsimus meie jaoks pole mitte see, kas Jeesus tõesti tõusis surnuist üles või mitte. Peamine on, kas me suudame leppida võimalusega, et kogu meie elu on kõigest ettevalmistus ülestõusmiseks. Jeesuse ülestõusmine annab igaühele meist lootuse uueks alguseks. Me ei pea enam kartma teha vigu, sest meil avaneb võimalus need parandada. Me oleme tõeliselt vabad, sest Kristus on üles tõusnud.

Jeesuse ülestõusmine on ainus erand surma lõplikkuses, ja see on ka meie ainus lootus. Ülestõusmise sündmus on andnud nime pühapäevale, kus igal nädalal toob Jumal igale otsijale sõnumi „Jeesus elab“. Nendes kahes sõnas sisaldub kogu kristlik usk.

Kuna ülestõusmissündmus leidis aset juutide paasapüha järgse päeva, ehk uue nädala esimese päeva hommikul, on kristlased viimase 2000 aasta jooksul kogunenud oma palvepaikadesse just pühapäeval, mil tähistati ja tähistame täna Kristuse ülestõusmist. Kuigi see püha on kord aastas, tähistame Kristuse ülestõusmist igal järgneval pühapäeval.

Kristlik usk põhineb usul ülestõusmisesse, mis annab meie elule igavikulise mõõtme, apostel Pauluse sõnadega: „Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama.“ 1 Ts 4:14