Jh 20:20

Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Jh 20:20-21

Kristlik kogudus on alates oma algusest kogunenud regulaarselt ja eriliselt Kristuse ülestõusmispüha meenutamiseks nädala esimesel päeval ehk pühapäeval. See jätkus ka tagakius aegadel mil tihti koguneti lukustatud uste taga. Tavaolukorras oli tulijal võimalus ruumi siseneda uksele koputades aga kuna uksed olid lukus ei olnud tulijal võimalik siseneda ruumi märkamatult.

Jeesus ilmub oma jüngrite keskele vaatamata suletud ustele kõigi jaoks ootamatult mida jüngrid kogesid imena ja mis ilmutas tulija jumalikkust. Esimene asi mida ta ehmunud jüngritele ütles oli rahusoov. Jumala rahu soovimine kätkeb endas palju enamat ja tuletab meelde seda mida tulija on varem rahu kohta öelnud.

Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. „Mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!“ (14:27)

Jeesusel on oma rahu andmiseks talle antud meelevald. Rahu tähendab VT-is igakülgse kooskõla kujunemist. Maailmas on usklikel muret ja ahistust mille vastukaaluks vajavad nad enamat kui alistuvat meelerahu, nad vajavad rahu mis kõrvaldab oma väega nende südamest ehmatuse, mure ja kartuse.

Teisal ütleb Jeesus: „Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“ (16:33)

Rahu on juudi traditsioonis Messia tunnuseks kelle tuleku eelset aega kogetakse ahistuse perioodina samamooni nagu iga päikesetõusu eelne hetk võib olla öö pimedaim aeg. Olge julged: on vana julgustussõna mida öeldakse õnnistatavatele kui kuulutatakse Jumala võitu surma üle ja meie osa sellest. Nüüd kuulutab Jeesus seda võitu. Tema vaenlane on selle maailma valitseja, aga temas ja tema läbi on see maailm võidetud. Maailm ja selles olev võib meid veel ahistada, aga see ei saa meile enam kahju teha, kui me oleme sõna ja armulaua osaduses temaga kes on meie rahu.

Rahu ja rõõmu aluseks on Jeesuse kannatus ja ristisurm, mille kaudu on surmalt võetud meelevald nende üle, kelle eest Jeesus on oma elu ohvriks toonud, et kõigil kes usuvad Tema nimesse, oleks igavene elu.

Apostel Paulus nimetab Vaimu viljade hulgast esimesena armastuse kõrval just rõõmu ja rahu öeldes: “Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus.” (Gl 5:22)

Sellistest vaimu viljadest võib saada osa üksnes seal, kus Jeesus viibib omade seas. Olles ise vahetult nende sündmuste keskel, ei suutnud jüngrid alati taibata nende tähendust või seost prohvetite ettekuulutuste ja pühade kirjadega. On tõsi, et see mis oli kirjutatud Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides Jeesuse kohta, täitusid Tema ristisurmas ja ülestõusmises.

Jumal ise on sidunud oma töö ilmutatud sõnaga ja isenenda kohaloluga sõnas ja sakramendis.
Ilmudes oma jüngritele ütleb Jeesus Luuka evangeeliumi järgi, et nüüdsest peab tema nimel kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast.