Lk 13: 31-35

Kannatuse pühapäeva evangeeliumiks on lõik Luuka evangeeliumist, kus Jeruusalemma teel olev Jeesus on jõudnud alale mis on Herodes Antipase valitsuspiirkond. Sel ajal tulid mõned variserid ja ütlesid talle: „lahku siit ja mine teele, sest Heroodes tahab sind tappa!“  Jeesuse suhtes sageli kriitiliste variseride motiive on raske hinnata. Nad võisid olla Jeesuse kui võõramaalasest Heroodese poolel ja seepärast ka siiralt hoiatada Jeesust valitseja plaanidest, kelle kaudu oli juba elu kaotanud Ristija Johannes. Võib-olla oli tegu ka Heroodese enda saadikutega. Ehk ei soovinud nelivürst pärast kogemust Ristija Johannesega teise prohveti mõrva oma südametunnistusele, soovides samal ajal Jeesusest vabaneda, püüdes teda sel moel heidutada.

Juudi ajaloolane Josefus nimetab Heroodest rahu poliitikuks, kes püüdis iga hinnaga vältida mässe. Jeesus oli aga Taaveti soost Juuda lõvi võrdkuju, keda peeti rahva hulgas messiaks ja just see säde võis valitseja arvates süüdata suurte tulekahju. Kartes rahutuste süttimist võis ta kasutada varisere, et Jeesust hoiatada. Variserid võisid omakorda olla huvitatud vürsti aitama, lootes hirmutamisega mõjutada Jeesust minema Juudamaale, kus neil endil oli rohkem võimu.

Öeldakse, et suures poliitikas on määravad riikide huvid. Aeg-ajalt näeme kuidas püütase rahu ettekäändel teostada oma huvidest lähtuvaid eesmärke nagu see oli kogu N liidu ajal rahuliikumine mille varjust toimus võidurelvastumine ja suurriikide kätega põhjustatud sõjad. Selles mõttes eksib Süüria diktaator Assad, kui ta möödunud nädalal ühes usutluses märkis, nagu oleks selline nähtus just viimase aasta jooksul esile kerkinud põhjendades Ukraina sõja tagamaid ja väljendades sellega kitsamalt enda huvisid või laiemalt Venemaa ainuvalitseja jutupunkte. Niisiis kui keegi räägib rahust, nagu seda teeb täna Ukraina sõja tähenduses Hiina, tuleb pidada silmas, et see on kasulik ennekõike talle ja tema sõpradele Ukraina terviklikkuse ja rahva arvelt.

Jeesuse hilisemas kannatusloos oli Heroodes ainus inimene, kellele ei saa Jeesuse poolt osaks ühtegi sõna. Selles väljendub Jumala kohtuotsus inimese üle kes on oma südame paadutanud. Kui me võtame Jumala häält kuulda ka siis, kui see meid kutsub ja manitseb, on meie asjalood veel hästi, kuna Jumal kõnetab meid. Kui Jumal meiega enam ei räägi ja Ta meile korda ei lähe, on põhjust muretsemiseks. Vaikimine jääb nn. Damoklese mõõgana rippuma ka Heroodese kohale. Samas näitab Jeesus nii talle kui tema sõpradele, kuidas õige kuningas oma rahva heaks tegutseb. Isegi siis kui ta läheb vastu oma kannatusele, hoolib ta inimestest ja tervendab neid, keda räsivad haigused ja kurjad meelevallad. Need inimesed on kõik enne Jeesusega kohtumist Heroodese alamad. Pärast kohtumist on nad tundma õppinud kuningate kuningat. Õige meelevald ei põhine võimule, vaid ligimese teenimisele. Seda teeb inimese poeg. Maised kuningad on valmis oma rahvast ja selle liikmeid ohverdama enda positsiooni säilitamise nimel.

Aga tema ütles neile: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Kuuldes variseridelt ebasõbralikke sõnumeid, nimetab Jeesus seda kavaluseks. Heroodese rebaseks nimetamine ei tähenda ainult teatud inimese kavalust, vaid ka inimest kel puudub väärikus ja autunne mida kuninga puhul võiks eeldada. Selles mõttes oli rebane lõvi vastand. Jeesuse sõnum, mis pidi jõudma ka Heroodese kõrvu oli enesekindel: ma lähen siis kui mulle sobib ja kui ma lähen, ei lähe ma sinu kartuses. Jeesus peab täitma veel mõni aeg talle Jumalalt antud tööd ihu ja vaimu tervendajana. Seda aega, mis talle selleks ülesandeks on antud, ei ole jäänud enam palju. Need sõnad saavad oma täitumise viimselt Jeesuse ristileülendamise päeval kui ta ütleb: „See on lõpetatud“! Ja kui Jumal tema äratab üles kolmandal päeval.

Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas. Jeesuse ülesande lõpetamine oli Jumala kätes, Heroodesel ega teistel valitsejatel ei olnud selles sõnaõigust. Omamoodi traagiline aktsent on Jeesuse sõnadel, kus ta annab mõista et kohalikul valitsejal ei ole põhjust tema hinge eest muretseda, kuna tema verele on eesõigus Jeruusalemmal. Tee mida tal tuleb käia on raske, see on risti tee. Teekonna eesmärk Jeruusalemm on kogu tolleaegse usuelu süda. Seal kujundatakse rahva ja selle prohvetite saatus. Seal tegutses ka vanemate suurkogu, kelle ees kuulati üle prohveteid; just seal kujunes juutide hoiak mis viis Jeesuse kannatuse ja surmani, mis omakorda täitis Jumala plaani Messia jaoks.

Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud! Jeesuse sõnade kohaselt oli pühale linnale omane Jumala sõnumitoojad hüljata ja neid koguni tappa, olgu siis või tegu prohvetitega. Ometi ei hüljanud Jeesus Jeruusalemma kohe. Ta oli sageli soovinud koguda linna elanikke kokku nagu lapsi, aga nad polnud tahtnud tulla. Tähelepanuväärne on, et nii nagu prohvet Jeremia oli üle 600 aasta varem ennustanud selle linna saatust 40 aastat enne kui ennustus täitus, siis samal kombel kuulutab Jeesus Jeruusalemma hävingust 40 aastat enne kui see ennustus täitus.

Kirik peaks olema täna see prohvetil hääl ühiskonnas, kes väljendab seda mis on tulemas kui rahvas oma kutsumisaega ära ei tunne. Lääne Euroopa, kaasaarvatud Eesti viimaste aastate suundumuseks on tõlgendada üksikisikute õigust määratleda tegelikkust nii nagu meile meeldib. Kui veel sündimata lapse elu või surma määrab tema ema kogemus ja abielu olemuse kooselupaari arvamused, on järgmine loogiline samm, et ka inimese soost tehakse üksikisiku kogemusele põhinev subjektiivne õigus. Kui see, kas sa tunned end mehe või naisena, põhineb inimese enda kogemusel või äratundmisel, miks siis mitte astuda ka järgmine samm ja rakendada sama põhimõtete ka oma suguvõsa või vanuse kohta? Oma järge ootavad eutanaasia ja polügaamia. Mida rohkem saab Jumala loodut ja oma langemist eitav maailmapilt maad, seda katkisemaks muutuvad inimesed nii vaimselt kui füüsiliselt. On inimlikult traagiline, aga vaimsele pimedusele omane, et kui vale paljastatakse, kaitstakse ja põhjendatakse seda uue valega. Viimaste aastakümnete ühiskondlike moevoolude puhul, mis väljenduvad pidevalt kasvavas vaimse tervise probleemide näol, ei ole kuulda, et sellel järgneks eneseanalüüs või suunamuutus, mida vaimulikud keelekasutuses nimetame meeleparanduseks. Vastupidi, saame olla tunnistajateks kasvavale enesekindlusele, et samal teel jätkates saavutame lõpuks õnne ja heaolu.

Jumal annab igale inimesele ja rahvale oma kutsumisaja ja selles peab ühel või teisel juhul iga inimene kui rahvas oma otsuste eest vastutama. Inimese kutsumine ja vastutus on aktuaalne alati siis kui me seda kuuleme, nii nagu Paulus seda väljendab Korintlastele: Jumal ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.“ Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! (2 Kr 6:2) Jumal ei sunni kedagi seni, kuni kestab armuaeg. Teistsugust suhtumist kui Jeruusalemma elanikest Jeesuse kaasaegsed väljendas kuninglik laulik 57:2 psalmis: Ole mulle armuline, Jumal, ole mulle armuline, sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika ja ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub! Erinevalt psalmisti palvest, määratakse juutide vastutus oma saatuse ees viimaste sõnadega: teie ei ole tahtnud.

Lõpuks ütleb Issand: „Vaata, teie koda jäetakse maha! Aga ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui tuleb aeg, et te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ Kui rahvas on hüljanud elava Jumala, ei ole enam kedagi kes vääraks tema poole suunduvat õnnetust. See kes hülgab Jumala, hüljatakse ka Jumala poolt. See ei pruugi sündida üksnes igavikus, vaid tihti sünnib see juba selle maailmas inimese enda silmade all. See koda, milles Jeesus räägib, tähendab eeskätt Jeruusalemma templit, aga võib tähendada ka tervet linna või kogu rahvast. Kõige halvem mis võib juhtuda on see, et Jumal jätab maha oma auhiilguse asupaigana tuntud templi ja Jumala Vaim lahkub selles paigast. Mõneks ajas säilib veel jumalateenistuse väline vorm, aga kuna Jumal ei viibi enam selle kohal, hävib viimselt ka väline vorm ehk tempel. Meie ajal on palju selliseid näiteid, et kui mingil põhjusel kaob Jumalat armastav kogudus, kaob ka hoone või muudetakse selle otstarvet ja ta kaotab oma pühaduse ja algse tähenduse.

See, kes loodab oma õnnele, jõule, traditsioonidele või sõprade abile, peab varem või hiljem nii ühel kui teisel juhul jääma tühjade kätega kui me välistame Jumala. Kui selles mida me ette mõtleme ütleme ja teeme ei ole Jumalat, ei ole sellel elu ja õnnistust. Kui Jeesus saabub oma kannatusnädala alguses Jeruusalemma, tervitavad teda teised palverändurid. Jeruusalemma linna elanikud vaikivad, kuid just nemad esindavad kogu rahvast. Alles aegade lõpus, Inimese poja taastulekul, tunnistab ka Iisrael Jeesust Messina. Johannes ütleb sellest: nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud! (Jh19:37)